Kuna Sohni koju tuleb?

Allikas: Pinterest.com. No täna on küll selline tunne, et paneks selle täiskasvanuks olemise ameti nüüd maha ja puhkaks veidi. Ühesõnaga kui ma pühapäeviti siia kirjutama ei jõua, siis on mul juba meeletult suured süümekad, et palgatöö võtab kogu mu aja ning kõik minu hobid, mida mulle meeldib teha vaikselt jalutavad mu elust minema. No näiteks juba see, et ma pole juba päris pikalt raamatuid lugenud. Ja siia kirjutama jõudnud. Kuigi ausalt, mul olid kaks viimast nädalat emotsionaalselt nii raske kuna Fredil hakkas lasteaias uuesti harjutamise periood pihta. Ta oli kaks nädalalt eemal ja kohe andis see tunda. Lisaks olin mina juba tööl, Sohni Soomes ja nii see Fredi pidi kella kolmeni lasteaias olema ja lõunat ka ootamatult seal magama. Ütleme nii, et hullult raske oli ja ma tundsin end maailma kõige si*ema emana. Eriti hommikuti kui Fredi nuttis õpetaja käe otsas lohutamatult ning vaatas mind sellise - sa oled üks häbematu inimolend - pilguga mind. Ja kui sa iga päev kuuled, et ta on

Okei esimene töönädal koolis edukalt läbitud. Õigemini kui ma nüüd päris aus olen, siis ma tunnen kogenud pedagoogide seltsis end tõsise võõrkehana. Meil on seal tugevad teoreetikud ja siis olen mina, kes pole veel suutnud siiani ära õppida kuna kell tundi läheb ning kuna vahetund algab. Issand, kui ma nägin oma ametijuhendit, siis ma tõesti mõtlesin, et kuhu ma ennast mässinud olen ja ehk on targem kiiremas korras kooli tagaukse kaudu evakueeruda.  Allikas: Giphy.com. Minu tunded, kui olin just oma ametijuhendi läbi lugenud. Nagu ma motivatsioonikirjas kirjutasin, siis ma ootan väljakutseid, võimalusi end mugavustsoonist välja kista. Ja põmaki jõudis kätte minu esimene tööpäev, kus hommikul lajatati kiirtestimise kohustusega ning õpetajate tuba oli täidetud segaduse ja paanikaga. Ilmselgelt tuli tegeleda veel lastevanemate suure hirmuga, et kui laps annab positiivse kiirtesti hakatakse last kohe teiste õpilaste poolt kiusama.  Sain sellel nädalal oma esimesed asendustunnid, kus lapsed

Ainus pilt, mille ma oma telefonist Fredi, Käo ja Mila piltide seast leidsin 😅 Ma olen siin mõnusasti diivanil pleedi sisse mähitud trimpan rahustavat piparmündi teed ja mõtlen, et kas keegi tahaks korraks mu pead endale laenata. Puhkaks temast veidi.   Nüüd asja kallale. Ma sain tööle ja see kõik juhtus kuidagi ootamatult. Ma ei tea, kui paljud teist teavad, aga ma proovisin siin vahepeal Keskkonnaameti ridadesse end pressida. Paraku, mind ei kutsutud isegi mitte intervjuule. Kui ma nägin meie kodukohas oleva kooli töökuulutust, kus otsitakse noorsootöö juhti, siis ma kõhklesin päris pikalt, kas nüüd kandideerida või mitte. Mul polnud töökohale vastavat haridust ega ka mitte mingisuguseid koolis töötamise kogemusi. Sohni, siis teatas, et ei on ka vastus. Nii ma panin lõpuks oma CV ja motivatsioonikirja teele.  Järgmisel hetkel ma avastasin, et mind on kutsutud töövestlusele. Vot, siis lõi küll korraks  jalgealuse võbisema, et oodake nüüd korraks, vajutaks õige -pause- nupp. Ja kui ma

Igatahes Fredi lasteaia maastikult ehk nii palju uudiseid, et kui ma siin esmaspäeval suurest ahastusest tahtsin maha kõngeda, siis tegelikult me murdsime hoopiski selle harjutamise selgroo. Ikka heas mõttes selgroo.  Muidugi on Fredi lasteaeda minnes kurvameelne, kuid ei ole seda ahastavat nuttu, mis juba enne koduuksest väljumist algas. Ilmselgelt ta veidi rühma uksel ikka nutab, kui minul on aeg ära minna, aga ta juba vabatahtlikult lööb käed õpetaja poole ning läheb ilusti nendega rühma kaasa. Ja ta ei jää enam magama. Halleluuja! Selle edusammu üle on mul kõikse kõige parem meel.  Eks talle vahepeal tuli emme meelde ja siis ikka veidi jorises, kuid paar päeva hiljem polnud terve lasteaias olemise aja ühtki jorinat. Nüüd, kui ma talle järele lähen, siis ta tahab ikka teistega veel väljas mängida ning meile see lasteaiast ära tulek venib päris pikale. Niiet kuidagi suur pingekoorem on sellel nädalal õlgadelt justkui kadunud. Lisaks te ei kujuta ette kui paganama hea on, kui sa saad

Lehekuhja valitsejad 😅. Ühesõnaga uus nädal ja uus nädal ka lasteaias. Ma olen põgusalt maininud Fredi lasteaia teekonnast, eks. Ja selle teemaga me nüüd ka jätkame, sest ma jõudsin just koju ja mu süda tahab suurest ärevusest ja kurbusest rindkerest välja hüpata. Vähemal ma suutsin seekord lasteaiast väljuda pisarateta. Kui nii võtta, siis on seegi edusamm, sest muidu ma umbes viis minutit seisin esikus kõrv vastu ust ja mõtlesin, et lahkun sealt alles siis, kui Fredi on nutmise lõpetanud.  Vahepeal oli Fredi kaks ja pool nädalat haige ning lasteaiast eemal, mis tähendab, et hakkame jälle selle harjutamisega nullist pihta. Enne seda käisin ma temaga rühmas lõviosa kordadest kaasas. Ma pakun, et kuu aja jooksul ta jäi neljal korral ilma minuta rühma. Esimene asi, mis talle kohe üldse ei sobinud- teised ruumid. Niiet kui mindi ujuma või laulutundi, siis põnn läks totaalsesse paanikasse. Me otsustasime, et heakene küll, ei solguta teda mööda maja ringi, jäägu ta rühmaruumidesse seni kun

Kes teist nüüd usuvad, et meie Planeedi viimne päev on käes? Ma nüüd ei tea, kas kõik lendab suure pauguga õhku, kuid tunne on küll selline.  Allikas: www.GIPHY.com Sain just kõne inimeselt, kes on ikka väga valmistunud kõige halvimaks põhimõtteliselt tõeliseks sõjaolukorraks. Mitte, et nüüd mingisugune kriisiolukorraks hädavajalikuma varumine mingisugune imelik oleks, mitte seda. Ma nagu ikka olen lugenud siit ja sealt, et kuu aja kriisivaru võiks peredel olla.  Meil mingisugust kriisikasti ei ole. Enam. Ma olin täpselt see inimene, kes esimeses koroonapaanikas samamoodi pere autosse käsutas ja toidupoes oma ostukäru kuivainetest ja purgisuppidest punni ajas. Sest kuna inimesed tormasid vetsupaberit ummisjalu endale varuma, siis oli selge pilt, et tulevik tõotab tulla tume. Lõpuks ma ausalt öeldes jagasin kõik need purgisupid ära, sest ka koroona kiuste püsisid toidupoed avatuna ja meie purgisuppe ei söö. Sööme, aga viimases hädas ja seda viimast häda ei tulnud ega tulnud. Seetõttu, m