 |
| Pilt PublicDomainPicture Pixabay |
Tahan nii küsida, et mis värk selle loomuliku sünnitusega nüüd siis on? Ma saan aru, et see valuvaigistita sünnitamine on üks paras vägilase tegu. Kui keegi küsib, et kas oled otsustanud epiduraali kasuks, siis minu automaatne vastus on ei. Täiesti välistatud, eks. Come on, ma olen tugev naine. Nii on kombeks vastata. Sünnitanud naised turtsatavad selle peale naerma ja vaatavad mind ilmel "oh seda lollikest, kellel pole aimugi, mis valud teda ees ootavad". Ühesõnaga öeldakse mulle seejärel pool muigel suuga, et küll sa nõuad seda epiduraali, küll sa nõuad kullake. Pekki, kui te juba vastust teate, miks te üldse küsite😡. Nojah, ma jätan epiduraali variandi avatuks kuigi seda ei soovitata ja nii mõnegi arvates pikendab see sünnitust tunduvalt. Ma isegi ei oska öelda, milline mu valulävi on kümnepalli skaalal. Ühtlasi lähme Sohniga hüpnosünnitust tegema. Kuidas see meil välja kukub ja kas suudan valud üle hingata ja neid meditatsiooni abil mööda saata? Noh, küll ma sügisel teada saan 😃.Või noh sellel kuul juba 😟.
Teate, miks ma praegu eriti vihkan seda, et Sohni Soomes töötab? Mõtet, et ta on parasjagu seal üle lahe eemal, kui ma sünnitama hakkan ning ma uhhuuutan või paanitsen või olen nõutu või nutan kuskil korteri nurgas, täiesti üksinda.
Jaa, jaa, ma tean, et esmasünnitajal läheb selle lapse kätte saamisega nii palju aega ja Sohni jõuab Megastariga Soome lahele mitu ringi peale teha enne, kui mina pean sammud haigla poole seadma hakkama, aga ma tunnen, et mul on teda ja tema kainet mõistust enda kõrvale kohe vaja. Mina heietan siin mõtteid, et marakratt hakkab vabatahtlikult ennast välja ajama. Peame arvestama võimalusega, et rasedus võib minna üle tähtaja ning last tuleb erinevate vahenditega välja meelitada. Ma loodan, et nii ei lähe, aga seljuhul on ju enam-vähem teada kuna esilekutsumine käsile võetakse, mis annab võimaluse planeerida asjad nii, et Sohni on Eestis. Ma loodan, et nii ka päris ei lähe kuna olen teinud teiste juttude põhjal järeldused, et esilekutsutud sünnitus on ikka tunduvalt raskem.
Sohni ikka arvas, et ideaalne variant on see, kui meie marakratt otsustab end neljapäevasel päeval väljapääsu poole liigutama hakata. Seljuhul saab tema ilusti oma töönädala ära teha ning mehed saavad ta laeva pealt otse haiglasse tuua. Saage tuttavaks mu kalli elukaaslase huumoriga, millest ma viimasel ajal kahjuks üldse enam aru ei saa. Ma väga loodan, et see oli ikka huumor. Mina närin juba küüsi selle suure ärevuse tõttu, mis igal hetkel mu sees plahvatab ja tema teeb mul siin nalja. Sellise huumori peale oskan kosta vaid seda, et (edasist loe palun sarkastilise tooniga) me võime ju läbi minu nabaaugu marakratiga rääkida ja teha talle ettepanek konkreetne neljapäev paika panna, äkki on ta parasjagu lausa nii heas tujus, et nõustub tulema välja võimalikult kiiresti, valutult, rebendeid tegemata ja minu lahkliha võiks samuti terveks ja puutumata jääda. Vot, see oleks ideaalne või mis. Kui vaid nii saaks, Eesti iive oleks kindlasti kordades kõrgem. Teate, ma isegi oleksin nõus miljoni Sohni naljaga leppima peaasi, et ta oleks kodus täpselt siis kui mul tuleb see esimene õige tundemärk, et nüüd hakkab pihta, nüüd on see hetk käes, mida oleme 9 kuud oodanud.
Veel eelmine nädal soovisin kohe sünnitama minna ja selle lapsega ühele poole saada. Kopp oli nii ees sellest, et midagi ei jõua teha, magada korralikult ei saa ja faaaaaakkkk see vaagnaluu valu ajab mu hulluks. Eilsest alates mõtlen, et nääääääh las ta ikka veel natukene seal kõhus olla, hoolimata sellest, et see lõpp on kurnav, raske ja enam ei teagi, mis see inimese tunne küll on. Taaskord kostitasid mind päevade laadsed valud ning nüüd suure kiiruga pakkisin haiglakotigi valmis. Tahan ära märkida, et selline tiksuv pomm, mis iga kell ähvardab plahvatada, pole üldse tore olla.
Kõiksugu plaanid ja varuvariandid on meil muidugi valmis mõeldud juhuks kui Sohni tööl on. Ma ikka naljaga pooleks ütlen, et kui valutamine pihta hakkab ja peaksingi sel ajal üksi kodus olema, küll ma kolgin naabrimehe ukse taga ja palun tal end haiglasse toimetada, sest tema on ainus lähedal olev inimene, keda siin kandis tunneme. Saan kiirabi kutsuda või taksoga haiglasse minna niiet tegelikult hullu pole midagi ja mõned tagavara variandid on veel. Hoolimata kõigest....oi kurja, kuidas ma ikka meeletult loodan, et Sohni sel momendil kodus on.
Samas on nii irooniline siin haliseda nagu ära hellitatud laps, sest mõni rase on juba enne lapse sündi üksi, ilma meheta, tulevane üksikema. Kuidas nemad küll selle mõttega lepivad, et pole teist poolt, kes sind nii tähtsal ja intiimsel hetkel toetaks? Hiljem peale lapse sündi peab täitsa üksi kogu selle titemajandusega hakkama saama. Samas jällegi, miks ma peaksin teiste muredele mõtlema, oma elu valikud ja milleks sellepärast pead murda. Lihtsalt, vahel on hea nahutad ennast mõttega "naine, mida sa vingud siin, on inimesi palju hullemas olukorras kui sina".
Nii mõnegi arvates on tegelikult ikka pigem hea, kui mees kogu selle sünnituse juures ei viibiks. Naised saunas olla rääkinud, et see pidavat mehesoole liialt traumeerivalt mõjuma ning hiljem võib voodielu selle tõttu kannatada. Minult on korduvalt küsitud, et kas Sohni ikka tuleb sünnituse juurde. Mis vati sees hoidmine see on? Minu arvates mees peab kohal olema. Naiste jaoks on see sünnitamine samamoodi traumeeriv kogemus, aga kahjuks nemad ei saa iga kell palati ukse taha minna ja öelda, et sorry ma ootan siin seni kuni kõik on läbi. Mina ikkagi arvan, et julged teha, siis julge ka vastutada ja see vastutus hakkab pihta juba siis kui rasedustest näitab kahte triipu. Päts sai sinna ahju koos suurima naudingu hetkel kerkima pandud ning koos tuleb see pätsike sealt ahjust ka välja võtta olgu see protsees nii traumeeriv, valus või piinarikas kui tahes. PS! Loodan, et seda viimast lugesid eriti tähelepanelikud need inimesed, kes on elatusrahavõlgnikud ja võtavad kasutusele kõiksugused variandid, et selle maksmisest hoiduda. Miks kulutada nii palju energiat varade ümber kantimisele ja nõustuda kasvõi ümbrikupalgaga peaasi, et seda raha välja ei pea käima? Imeks pandav, kas pole.
Pliis kõik see rahvas hoidke pöialt, et Sohni on õigel ajal kodus, eks 😉.
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.
Heh, olin sinuga pea-aegu samas paadis. Minu mees pidi Tallinnas tööl käima see hetk, aga ise elasime/elame Tartus. Minu suur hirm oli, et ma pean üksi hakkama saama, sama aeg kui mees Tallinnas on. Noh 2h sõitu, ei ole nii hull, et saaks selle aja üksi hakkama küll eks. Aga samas esimest korda rase ja peaks üksi valudega toime tulema ja paanitsema et issand, mis siis kui ma peaks nüüd juba haiglas olema. Mis siis kui ma ei jõuagi õigeks ajaks sinna? Äkki on midagi halvasti?(tegelikult oligi, lapsel oli nabanöör ühekorra ümber kaela). Mõtlesin variante, et kas kiirabi siis vaja kutsuda või takso? Või peaks hoopis bussiga minema, kui valud nii väga hullud ei ole..
VastaKustutaKõige nõmedam oli ka see, et mees ei adunud üldse, et laps võiks varem tulla. Ta oli nii veendunud, et veame enam-vähem tähtajani välja. Kuigi mul oli koguaeg hirm, et ta tuleb varem. Tuligi. 38+5. Õnneks oli mees sellel hommikul veel kodus, kui mul veed tulema hakkasid. Kell 4 tegin talle äratust, et nüüd on lood nii. Kell 7 oleks mees pidanud hakkama Tallinna poole sõitma, nii et poiss andis oma tulekust õigel ajal märku.
Muidugi mees helistas hommikul töökaaslasele või töökaaslane helistas ise, ma ei mäleta nii täpselt, aga mehe vastus üks hetk oli: Ma VIST ei tule täna. Ma valutasin kõrval, et päriselt? Vist? Ma olen päris kindel, et sa täna ei lähe!
Käisime kaks korda haiglas. Esimene kord ei olnud asi veel nii kaugel ja öeldi, et võime koju minna, et kodus on kõige parem toime tulla, et kui enam kuidagi olla ei ole, siis tulge tagasi. Läksime siis koju tagasi. Mina valutasin diivani najal, mees sõi võikusid ja jõi kohvi, käis andis tööauto ära jne. Lõpuks kui juba mööda seina ronimine ja tapeedi söömine ahvatlevam variant tundus, kui siin diivaninajal valutamine, siis läksime uuesti haiglasse.
Haigla ees saatis mees mu välja, et mine sisse, ma pargin auto kaugemale parklasse (seal oli tasuta, ukse ees oli tasuline parkimine) aga nähes kuidas ma seal abitult seisan ja valusid üle hingan, siis mõtles ringi ja parkis auto sinna samma ja aitas mu ruttu ülesse sünnitusosakonda. Uksest sisse saime, küsiti kas tahan mingeid süste, valuvaigisteid, ütlesin et tahan kõike. See oli nii intensiivne lihtsalt. Aga kuna ma olin nii kaugele ennast juba valutanud, et pea juba pm paistis, siis ma lihtsalt ei saanud enam mingeid süste, vaid pidin naerugaasiga hakkama saama.
Mees oli terve selle aja minu juures. Kui gaasimaski liiga kõvasti surusin ja voolik otsast kukkus, siis mees kohe tuli aitas ja pani kõik korda. Silitas ja masseeris ja valutas minuga koos.
Kui laps sündis, siis ta vaatas veel platsentat ja lõikas nabanööri läbi. Kui arst mind alt õmblema hakkas ja niit otsa sai, siis mees oli kes uue niidi pakist võttis ja arstile andis ja.. Ühesõnaga ma olin nii õnnelik, et ta minuga kaasas oli. See oli minu jaoks nii oluline. Ja eks see oli temale ka üks paras kogemus. Ta elas mulle nii kaasa, et t-särk oli ka kõik läbi higistatud :D Lõpp kokkuvõttes läks meil õnneks. Mees oli veel kodus minuga. Samas kui ta oleks isegi a la tallinna poole sõitmas või oleks seal olnud, siis oleks ta ilusti minuni jõudnud. Läks ju ainult 5h. Nii et ta oleks teoreetiliselt ju ikkagi õigeks ajaks koju jõudnud, et mind haiglasse viia. Haiglakott oli juba nkn varasemalt valmis pakitud.
Ja nüüd ma kirjutasin sellise romaani. Sorry :D
Hea lõpuga romaanid lähevad mulle alati peale :) Tore oli lugeda sinu tagasisidet. Nii palju mõtteid, mis minulgi peast pidevalt läbi käisid. Tagasi vaadates, siis minu hirmud läksid täide ja mina läksin üksi kiirabiga haiglasse, kuid minu kogemusele tuginedes jõuab mees ka Helsingist sünnituse juurde. Nagu öeldakse-lõpp hea, kõik hea :)
Kustuta