Eeskujulik laps magab ööund oma voodis. Päeval tehakse miniuinakuid, kas kõhukotis, süles või tissi otsas, kuid voodis magamine on siis big NO NO. "Ükskõik, mida teised arvavad!": ütles Sohni mulle, kui olin kurtnud talle järjekordset kommentaari teemal, et oleme oma lapse siiski suutnud selle lühikese ajaga pe**e keerata. Tõesti tekkis selline tunne, et kui maailmas oleks loodud võistlused läbikukkunud lastevanematele, siis oleme üsna lähedal kvalifikatsiooni läbimisele. Teate ka miks? Sest meie kahe kuune noorhärra, ei oska ISESEISVALT voodisse magama jääda. Uskuge mind, oleme mitu dramaatilist ahhetust saanud Fredi magama jäämise teemal. Praegu seda kirja pannes tundub põhjus halekoomilisena ja pigem pseudoprobleemina. Mis ma oskan kosta. Me tõesti lootsime, et saame selle magaja lapse, kes kustub ära sõrmenipsu peale ükskõik kuhu ja millises asendis. Aina enam mulle tundub, et olen "super" ema, kes ei taipa teda õigel ajal magama panna ja avastan seda
Tavaline mutt blogimas endast, kuid peamiselt oma elukaaslasest Sohnist, meie aastasest põnnist Fredist. Lisaks, mis toimub meie koduseinte vahel ning kuidas me veel kohaneme sellest uues ja avastamist täis lapsevanemluse maailmas. Sea end mõnusasti istuma ja loe näiteks paar esimest blogipostitust läbi, et rohkem aimu saada.