Kuna Sohni koju tuleb?

Pole ammu siin kirjutamas käinud. Ilmselgelt te ehk mõistate, et hetkel pole millestki erilisest kirjutada. Mu elus ei toimu väga midagi, sest noh koroona ju. Ja ma ausalt otsustasin teid säästa iga nädalasest detailsest kirjeldusest, kuidas Härra kurat teab kuna uuesti koju käima tuleb ning kuidas ma siin koduseinte vahel mentaalselt kärbun.  Ja see viimane oli räige liialdus, sest tegelikult on just vastupidi. Ma olen taas oma toitumise käsile võtnud ning selleks, et mitte vaimselt hulluks minna on appi tulnud sõber trenn, mida ma olen juba kaks nädalat ühte jutti teinud. Ma nüüd väga väga loodan, et ma seda ikka edasi teen. Vahepeal on nii, et ma tulen ja kuulutan siin kui usin rosin ma olen ning järgmine päev on kogu mu tahtejõud luuaga põrandalt prügikühvlile kokku pühitud ning aknast välja visatud.  Kusjuures ma sain eile endale vist ühe diagnoosi. Vähemalt ma arvan nii kuna tundsin end seal ära. Nimelt kuulasin Täitsa Pekkis podcasti, kus oli külaliseks Paljas Porgand.  Ta rääki

Ma pidevalt ammutan Pinterestist ideid, mida Frediga koos teha, et tema ärkveloleku aega võimalikult hästi ära sisustada. Sellist tema jaoks sobivat mängu, mis teda üdini kütkestaks ning hoiaks kauem kui viis minutit tegevuses, ma leidnud polegi. Ainus, mis teda lummab on vesi, kuid ma niigi istun igal õhtul tema vanni ääres, tahaks mingisugustki vaheldust kuivemas keskkonnas.  Kõiksugu uute mängude ja arendavate tegevuste katsetamistega on mu ootused ilmselgelt vägagi kõrged, kuid Fredi läheneb asjadele omal moel, mis minule kuigi palju rõõmu just ei valmista. Kuid ütleme nii, et enamikel juhtudel lasen tal rahumeeli kaost korraldada ise seesmiselt nutta tihkudes. Ma alati mõtlen, et tehku oma vimkad, vingerpussid, mäkerdamised ja veega lödistamised pigem praegu ära, kui ta hakkab seda täismehena praktiseerima. Fredil on täpselt sellises eas, kus kõik tuleb oma maitsemeeltega ära proovida. Isegi plastiliinid, mida ta varasemalt suhu ei toppinud kuna need ilmselt haisesid tema jaoks pi

Kui ma lugesin seda sisekujunduse grupist, siis ma lõin pea kuklasse, et õhku lasta kajaka hüüdele sarnanevat naeru. Andes edasi mu mõtet, et  kulla kommenteerija su silmad on veel vähe näinud, sest lõikelaud mõnedel juhtudel ei aita, oh ei . Ja meil on näide omas käest võtta Kui te pole eelmist postitust lugenud, siis saad seda teha SIIN . See aitab ehk paremini mõista, millest see postitus pajatab.  Igatahes S silus seda tasapinda enne paigaldamist kolm päeva Osmo õlivahaga, mis haises jubedalt ja pidi peale igat võõpamist tohutult kaua kuivama. Kuid nii palju kui S vähegi uuris, siis Osmo õlivaha soovitati kõige enam. Lõpuks seadis S tasapinna omale kohale ning ma tunnistan, see oli ilus. Hubane ja meie täsipuidust köögimööbliga nagu kokku loodud.  Jah just, OLI ilus, sest umbes järgmisel päeval ma asetasin sellele supikausi, mis jättis tasapinnale esimese suure ringja jälje ning minu suur õnnejoovastus oli haihtunud nagu ka see Osmo õlivaha, mis kunagi oli seal supikausi all, kuid

Ma olen ühte aplausi väärt.  Allikas: GIPHY.com Mina, kes arvas, et aastani on täitsa normaalne last imetada. Ühtlasi mina, kes on olnud arvamusel, et kahe aastane on imetamiseks juba tiba suur põnn. Ühtlasi mina, kes imetab oma pooleteise aastast ning oli vahepeal sügavas veendumises, et imetab teda kindlasti kuni ta saab kaheseks või isegi kauem.  Miks ma aplausi väärt olen? Järsku selle pärast, et ma just panin Fredi esimest korda ilma imetamiseta lõunaunne. Teate, viimased ma ei tea kui mitu päeva, on ta paras vigurivänt olnud. Hõõrub silmi, viskab dramaatiliselt end diivanile pikale, haigutab- kõik märgid sellest, et on lõunauinaku aeg. Lähme magamistuppa, annan talle piimakest mekkida, poisu pikutab kenasti mu kõrval, kuid ühel hetkel justkui sõrmenipsust ta jalutab lihtsalt minema oma asju ajama. Unest pole märkigi. Lõpuks venib see magama panemine tunniseks vahel isegi kahe tunniseks saagaks, mis võtab mu energiast tilgatumaks. Allikas: GIPHY.COM Ma tahan veel ära märkida, et e