Otse põhisisu juurde

Isetehtud söödavad näpuvärvid ehk totaalne kaos

Ma pidevalt ammutan Pinterestist ideid, mida Frediga koos teha, et tema ärkveloleku aega võimalikult hästi ära sisustada. Sellist tema jaoks sobivat mängu, mis teda üdini kütkestaks ning hoiaks kauem kui viis minutit tegevuses, ma leidnud polegi. Ainus, mis teda lummab on vesi, kuid ma niigi istun igal õhtul tema vanni ääres, tahaks mingisugustki vaheldust kuivemas keskkonnas. 

Kõiksugu uute mängude ja arendavate tegevuste katsetamistega on mu ootused ilmselgelt vägagi kõrged, kuid Fredi läheneb asjadele omal moel, mis minule kuigi palju rõõmu just ei valmista. Kuid ütleme nii, et enamikel juhtudel lasen tal rahumeeli kaost korraldada ise seesmiselt nutta tihkudes. Ma alati mõtlen, et tehku oma vimkad, vingerpussid, mäkerdamised ja veega lödistamised pigem praegu ära, kui ta hakkab seda täismehena praktiseerima.

Fredil on täpselt sellises eas, kus kõik tuleb oma maitsemeeltega ära proovida. Isegi plastiliinid, mida ta varasemalt suhu ei toppinud kuna need ilmselt haisesid tema jaoks piisavalt ebameeldivalt, kõlbavad nüüd mekkimiseks. Guašše ja vesivärve proovib samuti vargsi keele otsaga, kuid enamikel aegadel maalib ta lisaks paberile ka oma nägu niiet maru raske on hetkel leida loomingulisteks tegevusteks pooleteise aastasele junsule midagi ohutut.

Kus saab parimaid mõtteid? Eks ikka Pinterestist, kus piltide peal tundub kõik nii paganama ilus puhas ja tore. Sealt sain ma idee teha kodus söödavaid näpuvärve. Igatahes ma algselt mõtlesin värve ise punapeedist, mustsõstardest ja porgandist ammutada. Säästumutt nagu ma olen. Kuid enne sai kreeka jogurtil säilivusaeg läbi, kui mina kuskilt juurikatest mahla välja pigistada jõudsin. Läksin kergema vastupanu teed ja tellisin looduslikud toiduvärvid.

Raputasin täitsa tunde järgi toiduvärvi pulbrit taldrikutele, lisasin leiget vett, lasin pulbril lahustuda ning kuhjasin supilusikaga kreeka jogurtit peale. Nähes, et ega see hunnik taldrikuid Fredi söögilauale ei mahu, siis leidsin kapist dipikaste topsikuid ning kuhjasin kõik kuus vastvalminud näpuvärvi sinna. 


Alguses ma arvasin, et Fredi ei võta vedu kuna talle absoluutselt ei meeldi kui tema sõrmed saavad näiteks hapukoore või keefiriga kokku. Ta topib käed meile nina alla eeldusel, et me ta sõrmed puhtaks limpsiks või selle valge asjanduse kiiremas korras lapiga ära pühiksime. Ma lootsin, et kui serveerin talle kuus erinevat värvitooni, siis ehk sobib noorhärrale oma sõrmed nendega ära mäkerdada. 

Minu imestuseks võttis ta need näpuvärvid liigagi hästi vastu. Lausa nii hästi, et paberi peale mäkerdamiseni me ei jõudnudki. 

Üsna pea valas ta neid söögilauale, viskas topsikud põrandale, ajas kätega seda kõikjale laiali. Lõpuks ta hakkas eksperimenteerima, et kui kaugele see värv lendab kui ta kiiresti mõlemat kätt raputab. Kui ta oli suurema osa näpuvärvidest endalt maha raputanud sukeldus ta uue laati järele ning tõmbas nende paksult jogurtiliste kätega üle juuste ja näo. See pilt oli minu jaoks justkui aegluubis. 

Allikas: GIPHY.com

Ma seisin sõnatult kogu olukorda vaadates ja pärisin endalt, et mida sa siis eeldasid, et ta teeb oma jalakestega liblikaid paberile või oma käe kujulise päikese. Ilmselgelt mitte. Vanniga ma nii ehk naa arvestasin, sest kõik meie loomingulised ettevõtmised lõppevad vannitamisega, sest kraani all seda nukitsameest küll kuidagi puhtaks ei saa. Kuid kogu lõbu kestis kõige rohkem 5 minutit kõige rohkem ja umbes kolm korda kauem ma koristasin kogu seda kaost.

Mul on tunne, et pigem sobivad need näpuvärvid pisematele junsudele ja veidi suuremate junsudega, kes juba veidi mõikavad, et enamus nende loomingust tuleb paberile mahutada. Tegelikult vahet pole, sest kaos tekib nii ehk naa. Pean tunnistama, et mäkerdas mis ta mäkerdas, kuid see teadmine, et need värvid on talle täitsa ohutud ja lisaks veel söödavad, siis see oli kogu selle asja juures kõige positiivsem. Pluss veel see, et tegelikult Fredi jaoks oli see igati nauditav tegevus. 

Adios amigos!


Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida Facebookis ja Instagramis 😉.





Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Lapsed, surnuaed ja vaimud

Kindlasti mäletate ütlust, et kui majas vilistad siis maja läheb põlema. Selline vanarahva peen hirmutamistaktika, sest kes see viitsib vilinat kuulata. Ma ei saa aru miks otse ei öeldud, et lõpeta ära kuna see käib närvidele vaid mõeldi välja selline ütlus. Või näiteks see uskumus, et kui leib maha kukub siis sinu peret ootab ees näljaaeg. Ei teagi, kuidas seda nüüdsel ajal võtta, kas näljaajaks võib pidada perioode, kus raha pole poest lõhet ja kalamarja osta või singi asemel pead ostukorvi keeduvorsti suskama. Kui nii, siis me ei pidanud selleks leivaviilu maha kukutama vaid piisas sellestki kui viisime auto hooldusesse. Ja kui peegli veel ära lõhud, siis seitse aastat õnnetut armastust nagu niuhti olemas. Milleks see viimane ütlus küll hea oli? Mina ei suutnud sellele mitte mingisugust loogilist seletust leida, kuid kui väiksena sai oma esimene peegel ära lõhutud, siis panin paar pisarat just nimelt selle õnnetu armastuse osa pärast. See seitse aastat tundus talumatult pikk aeg 😂

Mis meil kodus toimub? AINULT ARENG

Sohni pani Soome poole ajama. Muide ta sai eelmisel nädalal Tallinn-Tartu maanteel oma esimese trahvi kiiruse ületamise eest, mis oli 33 eurot 😆. Nüüd on meil viik. Igatahes seekord remondi ja sisustuse juttu. Tahtsin sellest juba eelmisel nädalal kirjutada, aga siis olid päevakorras teised teemad ja teised tujud. Oleme nüüd kolinud oma vähese varanatukese vastvalminud magamistuppa. Kohe tunda, et Sohnil oli puhkus, sest siis saab midagi alati valmis. Magamistuba on hetkel ainus tuba, kus iga viimne kui liist ja pistik on paigas. Te ei kujuta ette kui hea tunne see on. Toa valmimine võttis poolteist kuud aega. Esiteks ei teinud Sohni siin täispikki tööpäevi ja lõviosa töödest sai tehtud ikkagi tema puhkuse ajal. Nüüd julgen väita, et ühest küljest on meie remont aeglane kuna Sohni teeb seda eelkõige nädalalõppudel ja ega ei saa eeldada, et ta jaksaks siin kodus peale väsitavat töönädalat veel täispikki päevi remondi näol lisaks teha. Teiseks on meie remont olnud aeglane rahadega m

Maja mõtted

Inimene ikka tahab seda, mida tal pole. Ja ütle mulle üks inimene, kes pole kasvõi kuskil sügaval sügaval enda sees unistanud oma majast. Meie korter on jõudnud lõpuks nii kaugele, et põrandad, laed on olemas ning enamus liistutki pandud. Tööd on vaja teha veel mööbli ja kodu hubasemaks muutmise kallal. Sohnil on suur hirm, et töö saab ükskord otsa, sest maja jutt tuleb päevakorda iga nädal. Tänagi saatis ta mulle ühe KV müügikuulutuse. Me niigi kolisime väiksesse alevikku korterisse, sest ega me kuhugi suurlinna kodu jaoks poleks pangast laenu saanud. Raha oli tagataskust korteri ostuks võtta ja last ka veel ei olnud. Asi siis oma kott kaenlasse võtta ning kasvõi džunglisse elama põrutada on?  Meile oli seda kolimist vaja ja ütlen ausalt, et eks ma ise läksin lihtsalt vooluga kaasa. Tegelikult meil mõlemal oli see mõte, et vaatame, mis saab. Kõik käis kuidagi nii spontaanselt ning ma ei kahetse selle juures mitte kui midagi. Korterit ostes olime 100% kindel, et see on kõigest üks vahe