Pole ammu siin kirjutamas käinud. Ilmselgelt te ehk mõistate, et hetkel pole millestki erilisest kirjutada. Mu elus ei toimu väga midagi, sest noh koroona ju. Ja ma ausalt otsustasin teid säästa iga nädalasest detailsest kirjeldusest, kuidas Härra kurat teab kuna uuesti koju käima tuleb ning kuidas ma siin koduseinte vahel mentaalselt kärbun.
Ja see viimane oli räige liialdus, sest tegelikult on just vastupidi. Ma olen taas oma toitumise käsile võtnud ning selleks, et mitte vaimselt hulluks minna on appi tulnud sõber trenn, mida ma olen juba kaks nädalat ühte jutti teinud. Ma nüüd väga väga loodan, et ma seda ikka edasi teen. Vahepeal on nii, et ma tulen ja kuulutan siin kui usin rosin ma olen ning järgmine päev on kogu mu tahtejõud luuaga põrandalt prügikühvlile kokku pühitud ning aknast välja visatud.
Kusjuures ma sain eile endale vist ühe diagnoosi. Vähemalt ma arvan nii kuna tundsin end seal ära. Nimelt kuulasin Täitsa Pekkis podcasti, kus oli külaliseks Paljas Porgand. Ta rääkis seal erinevatest toitumishäiretest. Tema jutu põhjal sain aru, et mul on ka nagu mingitsorti toitumishäire. Ok, tõesti see pole mingisuguse professionaali kinnitus, kuid seal öeldu pani mind oma toitumisharjumuste üle tõsiselt mõtlema. Või noh, tegelikult on see minu jaoks olnud nagu avalik saladus, et ma emotsionaalne söödik olen, kuid kuni siiani seda toitumishäirena nimetada, on tundunud liialt karm ja minu jaoks ehk isegi üle pakutud. Ma ei kasuta oma kehakaalu langetamiseks või hoidmiseks mingisuguseid äärmuslikke meetodeid. Ma ei näljuta end ega topi kuskil vannitoas näppe kurku, ma ei varja kellegi eest, mida ja kui palju ma söön. Ma olen lihtsalt öelnud, et mulle meeldib süüa ja pealegi on see ainus tegevus siin elus, mis reaalselt toidab. Kuigi alati kui mul parasjagu mingisugune suuremat sorti õgimise hoog käsil on olnud, siis isegi S on pärinud, et kas ma stressan või muretsen millegi pärast.
Selle söömisega on mul suht pekkis seis. Kui ma kava ei jälgi, siis mu lõuad koguaeg matsuvad peas nagu see oleks mu viimane söömaaeg kuna kohe kohe tuleb maailmalõpp niiet parem nüüd kui mitte kunagi, eksole. Mul on täiskõhu tunne, kuid ikka vaja midagi läbi hammaste jahvatada ning hiljem voodis kägaras oiata või siis käia hädise näoga ringi seejuures igal sammul kurta S-ile, et nii raske on olla. Kas see on juba äärmuslik? (kerge paanika). Eriti raske on veel siis, kui oled nädalaid ilusti toitumiskava järgi söönud, siis see orgia paneb organismile ikka jõhkra põntsu.
 |
| Allikas: GIPHY.com |
Ma arvan, et olen võtnudki sööki kui lohutust (lisaks kookide küpsetamist ja sushi valmistamist kui pingete maandamist). Inimesel peab ju olema mingisugune halb harjumus ka muidu ta pole ju inimene 😂 ja kuna ma suitsu ei tee ning veinikest ei libista, siis ongi söök kujunenud minu lohutajaks. Ma siis mõtlesin, et ehk ma peaksin kuhugi professionaali poole pöörduma, et aru saada, mis mul selle emotsionaalse söömise allikaks tegelikult on. Ma isegi ei tea, kelle juurde sellise murega minna või noh pigem kirjutada. Ühesõnaga, kogemus on näidanud, et ega ainult toitumiskavas sõrmega grammide taga ajamisest ei piisa kuna mu libastumised venivad maru pikale. Kui sa saavutad ühel hetkel oma kaalueesmärgi, võtad asja kohe palju vabamalt. Nii need kilod vaikselt tagasi tiksuvad, enesekindlus jätab mu pettunult maha ja enesetunne on shitttt, mis shitttt. Aga kui ma tõesti söögiga end lohutan, siis mulle tundub, et asjatundja käest abi küsida oleks ehk järgmine samm, mida teha. Ja viimane variant on see, et ma tegelikult mõtlen üle.
Nojah, tulin siia meie elust olust heietama, aga kukkus välja hoopiski nii.
Anyway ma tulin märku andma, et ma endiselt elus.
Adios amigos!
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida Facebookis ja Instagramis 😉.
Kommentaarid
Postita kommentaar