Aplaus mulle

Ma olen ühte aplausi väärt. 

Allikas: GIPHY.com

Mina, kes arvas, et aastani on täitsa normaalne last imetada. Ühtlasi mina, kes on olnud arvamusel, et kahe aastane on imetamiseks juba tiba suur põnn. Ühtlasi mina, kes imetab oma pooleteise aastast ning oli vahepeal sügavas veendumises, et imetab teda kindlasti kuni ta saab kaheseks või isegi kauem. 

Miks ma aplausi väärt olen? Järsku selle pärast, et ma just panin Fredi esimest korda ilma imetamiseta lõunaunne. Teate, viimased ma ei tea kui mitu päeva, on ta paras vigurivänt olnud. Hõõrub silmi, viskab dramaatiliselt end diivanile pikale, haigutab- kõik märgid sellest, et on lõunauinaku aeg. Lähme magamistuppa, annan talle piimakest mekkida, poisu pikutab kenasti mu kõrval, kuid ühel hetkel justkui sõrmenipsust ta jalutab lihtsalt minema oma asju ajama. Unest pole märkigi. Lõpuks venib see magama panemine tunniseks vahel isegi kahe tunniseks saagaks, mis võtab mu energiast tilgatumaks.

Allikas: GIPHY.COM

Ma tahan veel ära märkida, et enamikel päevadel, peale hommikusööki, me kobime vähemalt tunnikeseks õue jalutama ja mänguväljakule mängima. Ma eeldan, et õues käik väsitab lapsi, kuid iga päevaga ma aina enam veendun selles, et meie Fredi kinnitab pigem erandit kui reeglit. 

Ma olen alati proovinud rinnast võõrutamist kuidagi hästi leebelt läbi viia, sest ma ei talu Fredi ahastavat nutmist. Mina ei tea, mul kohe lööb välja mingisugune instinkt, et ma pean teda sekundi pealt aitama ja lohutama ning rinnalastel on üks jube hea lohutamiseviis justnimelt imetamine. Mul on oi kui palju kordi süda murdunud. Öised söömised on ta ise ära jätnud, mille eest ma olen südamest tänulik, et miskigi siin elus on lihtsalt kätte tulnud. Järele on veel jäänud umbes kolm söögikorda, kuid lõuna ajal suudab ta aeg-ajalt endale kaks või kolm tissitamist sõna otseses mõttes lisaks välja petta. 

Just need välja petmised muutsid mu südame täna justkui kiviks. Ma olin nagu buddha munk, kellel näos ükski lihas ei liikunud ning mu vererõhk pole ka viimastel päevadel nii paganama stabiilsena tundunud. Ma pole vist elu sees suutnud Fredi nutmise ajal seesmiselt nii rahulikuks jääda. Mitte kunagi. Ta lihtsalt nuttis ja nuttis ja nuttis ning ma reaalselt ei läinud endast välja, ei andnud järele vaid lihtsalt paitasin teda muudkui korrutades, et ma olen tema jaoks olemas. Mul ausalt sai sellest tunde kestvast tsirkusest villad. Seda enam, et ma sain just tema unerütmi paika ja maru raske on seda hoida, kui põnn kindlal ajavahemikul lõunaunne ei kavatse minna. Ja paigas unerütm on küll asi, millega ma mängida ei lase, sest minul on ka vaja seda omaenda aega. 

Krt, ma olen enda vankumatu meele üle ikka mega uhke. 

Adios amigos!

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida Facebookis ja Instagramis 😉.