Kindlasti mäletate ütlust, et kui majas vilistad siis maja läheb põlema. Selline vanarahva peen hirmutamistaktika, sest kes see viitsib vilinat kuulata. Ma ei saa aru miks otse ei öeldud, et lõpeta ära kuna see käib närvidele vaid mõeldi välja selline ütlus. Või näiteks see uskumus, et kui leib maha kukub siis sinu peret ootab ees näljaaeg. Ei teagi, kuidas seda nüüdsel ajal võtta, kas näljaajaks võib pidada perioode, kus raha pole poest lõhet ja kalamarja osta või singi asemel pead ostukorvi keeduvorsti suskama. Kui nii, siis me ei pidanud selleks leivaviilu maha kukutama vaid piisas sellestki kui viisime auto hooldusesse. Ja kui peegli veel ära lõhud, siis seitse aastat õnnetut armastust nagu niuhti olemas. Milleks see viimane ütlus küll hea oli? Mina ei suutnud sellele mitte mingisugust loogilist seletust leida, kuid kui väiksena sai oma esimene peegel ära lõhutud, siis panin paar pisarat just nimelt selle õnnetu armastuse osa pärast. See seitse aastat tundus talumatult pikk aeg 😂.
Igatahes ma jäin nende vanarahva ütluste peale mõtlema, sest jõulude ajal tahtsime Sohni ja Frediga surnuaiale minna. Rääkisin plaanist ka jõululauas ja nii mõnigi oli arvamusel, et väikeste lastega surnuaiale minna pole passlik tegevus. Põhjenduseks toodi seda, et beebid või üleüldiselt väiksed lapsed on avatud hinged ja surnuaias nö. siia ilma kinni jäänud hinged hakkavad lapse energiast toituma, mis toob igasugu õnnetust kaela.
Kas see on siis nüüd tõsi või pigem siiski mitte vaid selle mõttega lihtsalt antakse mõista, et lapsed ja surnuaed ei käi kokku? Samas meie vanemad võtsid meid küll väikesest peast matustele ja surnuaiale kaasa ja enda teada pole vaevatud ega midagi, täitsa eluterved ja normaalsed inimesed. Ma varasemalt olen sellise jutu peale ainult kulmu kergitanud, sest minu loogika ütleb, et juhul kui üldse peaks keegi kummitama, siis ikka seal, kus surm aset leidis ja surnuaed on kõigest koht, kus lebavad kadunukese maised jäänused. Miks seal peaksid need hinged siis ekslema? Ometigi ei julgenud ma Fredit kaasa võtta, läksin üksi, samal ajal parkis Sohni auto surnuaia äärde ja ootas lapsega mind seal. Ise veel arutasime, et kas need hulkuvad vaimud autosse ei roni. Veidi hull, ma tean, kuid see jutt hakkas lihtsalt mu normaalset ajutegevust halvama.
Igatahes hirm tuli nahka, sest ühel hetkel meenusid lood, kus lapsed näevad vaime. Näiteks minu sõbranna ostis vana maamaja ja nende tütar rääkis talle, kuidas üks onu seisab aida nurgal. Sõbranna otsustas mulle seda rääkida kui me tema uue kodu hoovis, augustikuu õhtul, grillisime, kusjuures seal samas aida vahetus läheduses. Mul oli kananahk ihul ja hakkasin ette kujutama, kuidas seal aida juures keegi mind jälgib. Peale selliseid lugusid hakkab fantaasia ikka väga elavalt tööle, kas pole nii? Või näiteks minu õde üüris kunagi ühte ühetoalist korterit. Olin neil külas kui õetütar, kes oli tollal umbes kolme aastane, hakkas mulle rääkima, kuidas üks onu käib öösiti teda varbast näpistamas.
Õde hakkas korteri omanikult uurima, et kas keegi on seal korteris sussid püsti visanud. Üllatus oli suur kui selgus, et jah, üks vanamees oli seal korteris tõesti ära surnud. Ükskord teatas õetütar, et minu isa ehk papa, kellega ta oli väga lähedane, käib lasteaias temaga mängimas. Vot, see tõmbas kõheduse judinad küll peale. Nüüd kui õetütar on suurem, siis hakkas ta mulle rääkima, kuidas tal on paar nukku, mis öösiti ringi liiguvad. Nüüd on ta juba kaheksa aastane ja ma hetkel olen kahe vahel, kas ta tegi minuga halba nalja või tal tõesti toimub seal mingisugused paranormaalsed asjad ta toas. Minu loogika kohaselt, et kui lapsed näevad vaime, siis ma väga kahtlen, et see kõik saab olla vaid nende hea fantaasiavili, eks?
Mis teie arvate, kas olete pigem seda usku, et väikeste lastega surnuaeda ei külasta või pigem arvate, et see on tühipaljas hirmujutt? Olete kuulnud mõnd kõhedustekitavat lugu, kuidas lapsed vaime näevad?
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.
Igatahes ma jäin nende vanarahva ütluste peale mõtlema, sest jõulude ajal tahtsime Sohni ja Frediga surnuaiale minna. Rääkisin plaanist ka jõululauas ja nii mõnigi oli arvamusel, et väikeste lastega surnuaiale minna pole passlik tegevus. Põhjenduseks toodi seda, et beebid või üleüldiselt väiksed lapsed on avatud hinged ja surnuaias nö. siia ilma kinni jäänud hinged hakkavad lapse energiast toituma, mis toob igasugu õnnetust kaela.
 |
| Allikas: GIPHY.com |
Igatahes hirm tuli nahka, sest ühel hetkel meenusid lood, kus lapsed näevad vaime. Näiteks minu sõbranna ostis vana maamaja ja nende tütar rääkis talle, kuidas üks onu seisab aida nurgal. Sõbranna otsustas mulle seda rääkida kui me tema uue kodu hoovis, augustikuu õhtul, grillisime, kusjuures seal samas aida vahetus läheduses. Mul oli kananahk ihul ja hakkasin ette kujutama, kuidas seal aida juures keegi mind jälgib. Peale selliseid lugusid hakkab fantaasia ikka väga elavalt tööle, kas pole nii? Või näiteks minu õde üüris kunagi ühte ühetoalist korterit. Olin neil külas kui õetütar, kes oli tollal umbes kolme aastane, hakkas mulle rääkima, kuidas üks onu käib öösiti teda varbast näpistamas.
 |
| Allikas: GIPHY.com |
Mis teie arvate, kas olete pigem seda usku, et väikeste lastega surnuaeda ei külasta või pigem arvate, et see on tühipaljas hirmujutt? Olete kuulnud mõnd kõhedustekitavat lugu, kuidas lapsed vaime näevad?
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.
Kommentaarid
Postita kommentaar