Jumal avita!!!!

Lehekuhja valitsejad 😅.

Ühesõnaga uus nädal ja uus nädal ka lasteaias. Ma olen põgusalt maininud Fredi lasteaia teekonnast, eks. Ja selle teemaga me nüüd ka jätkame, sest ma jõudsin just koju ja mu süda tahab suurest ärevusest ja kurbusest rindkerest välja hüpata. Vähemal ma suutsin seekord lasteaiast väljuda pisarateta. Kui nii võtta, siis on seegi edusamm, sest muidu ma umbes viis minutit seisin esikus kõrv vastu ust ja mõtlesin, et lahkun sealt alles siis, kui Fredi on nutmise lõpetanud. 

Vahepeal oli Fredi kaks ja pool nädalat haige ning lasteaiast eemal, mis tähendab, et hakkame jälle selle harjutamisega nullist pihta. Enne seda käisin ma temaga rühmas lõviosa kordadest kaasas. Ma pakun, et kuu aja jooksul ta jäi neljal korral ilma minuta rühma. Esimene asi, mis talle kohe üldse ei sobinud- teised ruumid. Niiet kui mindi ujuma või laulutundi, siis põnn läks totaalsesse paanikasse. Me otsustasime, et heakene küll, ei solguta teda mööda maja ringi, jäägu ta rühmaruumidesse seni kuni teised laulu ja tantsu teevad. 

Nüüd koroonapiirangute tõttu enam rühma ruumidesse lapsevanemaid ei lasta niiet ma annan poisu üle ukse ja tõmban ise ta silme alt ära. Kusjuures selle minema hiilimisele tegime ka suhteliselt varakult lõpu. Ma lihtsalt teatasin õpetajatele, et see asi ei toimi kuna tänu paarile hiilimise episoodile on laps veelgi klammerduv. Igatahes lasteaeda minnes lööb Fredi oma sireeni juba kodus kombekat selga pannes lahti. Selle kõlava sireeni saatel me sammume kenasti lasteaeda ja siis muidugi käivitub veelgi suurem kisa. Kõige tipuks ta ajab end nuttes köhima ja noh vahel ta siis ka oksendab. Minust jääb ta sinna rühma nuttes, kuid umbes poole tunni pärast ta jääb suurest ülepingest üldse magama. Vähemalt nii me õpetajatega arutasime, et see on ülepingest. Ja tema und ei häiri see üldse, et kümme last ta kõrva ääres karjuvad. Mind enam talle kohe järele ei kutsuta kui ta magama jääb. 

Ega mul endal on ka meeletu ärevus juba hommikul sees, sest pole just lust oma last lohutamatult nutmas näha. Ma muidugi teen rõõmsa näo pähe ja loetlen Fredile ette argumendid, miks lasteaed on üks maailma vingemaid asutusi üldse. Samal ajal vaatab Fredi mulle süüdlaslikult otsa ning mul on täpselt selline tunne, et ma viin ta kuhugi karmi lastekolooniasse. Ja ma iga kuradi päev mõtlen, et kas ma olen midagi valesti teinud, et Fredi nii raskelt kohaneb? Ok, siinkohal ise küsin ise vastan, eks. Me oleme lõviosa ajast ju kahekesi olnudki ning vist on üpris loogiline, et ta on oma emmega nagu sukk ja saabas.

Teiseks ma mõtlen pidevalt, et kas ta on siis üldse lasteaia küps? Isegi Sohnil on see küsimus üle huulte tulnud, et ehk on liiga vara selle eluetapiga algust teha. Samas kõik väidavad, et mida nooremalt sa lapse lasteaeda paned seda paremini ja kiiremini ta harjub. Muidugi ma ei saagi eeldada, et ta siin paari päevaga tunneks lasteaias end kui kala vees, kuid ma hüppaks juba siis õnnest lakke, kui ta enam sinna magama ei jääks. Meie jaoks oleks juba see päris suur võit. 

Hetkel on ta kaks tundi lasteaias, teeb oma uinaku ära, sest peale seda powernapi ta enam mul kodus lõunaund ei tee. Niiet selle kahe tunni jooksul pean ma jõudma nii palju oma töö asju ära teha kui vähegi võimalik. Ma nii südamest loodan, et Fredil see lasteaia värk hakkab sujuma. Ma muidugi saan enda peas aru, et mõnele lapsele on rohkem aega vaja kui teisele. Kuid noh, ega see tõdemus mu seesmist ärevust kohe üldse ei alanda. 

UPDATE: Ma sain just lasteaiast pildi ja videoklipi, kus Fredi ei nuta vaid mängib. Täitsa kohe mängib ise ja mina pillin siin suurest kergendustundest. Et siis tunneli lõpus ikka paistab valgusekiir 😀.

Kaunist nädala algust teile kõigile!

Adios amigos!

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida Facebookis ja Instagramis 😉.