Kuna Sohni koju tuleb?

Uurisin Sohnilt, et mis olid 2019. aasta õnnestumised ja millised olid ebaõnnestumised, mis eesmärgid ja unistused täitusid ja mis mitte ning mida me ootame uuest aastast. Vastuseks sain, et ta ei suuda hetkel üldse kaasa mõelda, sest ta on haige. Järgime pingsalt traditsioone, sest igal aastal on Sohni, kas jõulupühadel või aastavahetuse paiku palavikus.  Meie plaanisime oma aastvahetuse vastu võtta sõbranna juures, õnnistades nende uut kilesauna sisse. Juhtus aga selline asi, et Sohni läheb 1. jaanuaril üsna varakult Soome mistõttu lõime oma plaanid pea peale ning käisime küla peal eile ära. Mingit tulevärki ei tule ja mina loobun sellel aastal oma traditsioonilisest Martini vahuveinist, sest mida ei saa seda ei saa. Ühesõnaga uus aasta saabub vahuveini ja pauguta. Kas olete juba oma uus aasta lubadused paika pannud, mida siis aastavahetusel, "Head uut aastat!", soovides, endale armulikult käsi südamel lubate? Mina ei tea, kuidas teiega on, kuid ma olen kehv sõnapidaja

Kindlasti mäletate ütlust, et kui majas vilistad siis maja läheb põlema. Selline vanarahva peen hirmutamistaktika, sest kes see viitsib vilinat kuulata. Ma ei saa aru miks otse ei öeldud, et lõpeta ära kuna see käib närvidele vaid mõeldi välja selline ütlus. Või näiteks see uskumus, et kui leib maha kukub siis sinu peret ootab ees näljaaeg. Ei teagi, kuidas seda nüüdsel ajal võtta, kas näljaajaks võib pidada perioode, kus raha pole poest lõhet ja kalamarja osta või singi asemel pead ostukorvi keeduvorsti suskama. Kui nii, siis me ei pidanud selleks leivaviilu maha kukutama vaid piisas sellestki kui viisime auto hooldusesse. Ja kui peegli veel ära lõhud, siis seitse aastat õnnetut armastust nagu niuhti olemas. Milleks see viimane ütlus küll hea oli? Mina ei suutnud sellele mitte mingisugust loogilist seletust leida, kuid kui väiksena sai oma esimene peegel ära lõhutud, siis panin paar pisarat just nimelt selle õnnetu armastuse osa pärast. See seitse aastat tundus talumatult pikk aeg 😂

Sohni jõudis neljapäeval töölt ja nii ma juba teda Frediga esikus ootasin. Lasin tal ikka elutuppa tulla, jope seljast võtta ja käed ära pesta. "Kas sa saad Fredi võtta? Peseksin kiirelt põrandad ära ja siis lähen ennast kasima," küsisin ma Sohnilt, sest just neljapäev on see päev, kus jaks saab otsa. Hoian end terve päeva tegevuses, et õhtu kiiremini kätte jõuaks, et siis saan lapse Sohnile üle anda, et veidigi oma asju ajada. "Muidugi ma saan lapse võtta. Kuid kuna meie aeg on?" päris Sohni samal ajal Fredit endale sülle võttes. Suhtekriis oli esiklapse tulekuga üks minu suurimaid hirme. Nii mõnegi suhtenõustaja soovituse kohaselt, kriisi ära hoidmiseks, pead ennast seadma esikohale, oma kaaslase teisele kohale, omavahelise suhte kolmandale kohale ja neljandas koht kuulub lapsele. Kaaslase ettepoole seadmine tundub üsnagi loogilisena kuna lapsed tuleb iseseisvaks kasvatada ja nad kipuvad ikka pesast välja lendama, aga ideaalis jääte oma elukaaslasega üksteise

Ma olen selline täitsa loomulik naine, kes üldjuhul ennast väga ei meigi ja juuksed on enamus ajast pea peale kiirelt krunni seatud. Kulmud on mul heledad mis heledad ja pole kosmeetiku kätt tunda saanud oma kolm kuud kindlasti kui mitte rohkem. Minu kosmeetikust täditütar ütleks mulle hetkel, et näen lausa näotu välja. Mul ausalt pole olnud probleemi näotuna ringi liikuda kuni ühe hetkeni. Käisin Frediga poes ja nägin ennast vaateakna peegelpildilt ilma meigita, titt turvahälliga käevangus. Vaatepilt jättis mulle mulje nagu oleksin sekund tagasi sünnitusmajast välja saanud mistõttu mõtlesin, et pean endaga ikka veidi rohkem vaeva nägema. Ühesõnaga, kui läheme kodust välja, siis proovin ikka endale kulmud näkku joonistada ja huuled läikega üle võõbata. Rõhk sõnal proovin.  Kui juttu tuleb väljasõitudest, siis Sohni on tüüpiline mees, kes on sõrme nipsu peale minekuvalmis. Üldjuhul on ta kuni viimase minutini koduriietes ja kui mina olen oma järjega jõudnud välisjalanõude jalga pan