Kuna Sohni koju tuleb?

Pilt: Joshua Newton on Unsplash Nagu võis eelmises blogipostituses lugeda, siis Sohnil oli nädalane puhkus koos ekstraga, sest tänu pühadele ei läinud ta Soome tagasi pühapäeval vaid hoopiski esmaspäeva õhtul. Teate see pühapäev on üldse meil kujunenud kohe kindla meeleoluga päevaks, Sohni on ärasõidu päeval kordades mõtlikum ja tõsisem kui tavaliselt. Kohe on tunda teistsugust energiat elamises, sest ega temal on raske ära minna ja minul on kurb teda taaskord tööle saata. Seekord jäi see täitsa ära. Meil üldse terve eelmine nädal laupäeva tunne peal kuna pole kumbki harjunud, et nii palju saame järjest koos aega veeta. Sohni ongi hetkel juba Soome poole teel ja minul tuli suur isu ja tahtmine lihtsalt kirjutada mitte millestki midagi. Alustan kohe kohe lõppevatest pühadest. Ma ei mäleta kuna ma oma täiskasvanuea jooksul Jaanipäeva ajal nii korralik ja virk olin. Igal aastal oleme ikka midagi huvitavat ette võtnud. Näiteks eelmisel aastal tähistasime seda üldse Soomes. Sellel

Ma alustan selle postituse kirjutamist teist korda. Reaalselt teist korda, sest kes saab veel suurem lammas olla kui mitte mina. Öösel tuli inspiratsiooni puhang peale ja otsustasin lubatud remondi teemalist postitust kirjutama hakata, sest olime just lõpetanud seina värvimise ning emotsioonid olid nii värsked, ehedad. Täna avastasin, et taaskord olen unustanud salvestada tehtud muudatusi TEIST KORDA ja nii vaatas mulle taaskord hommikul vastu kaks kesist lõiku. Jumal sa näed, aga sa ei mürista! Eelmisel nädalal sai kodus omajagu ära tehtud ja mõtlesin seekord kirjutada, kuidas on meie suhted remondiga. Ma võin küll öelda, et oleme kõikides elulistes otsustes üsnagi ühisel meelel. ISE KA USUTE VÕI?😂😂😂 Peamiselt ikka mitte, sest mina vaidlen ja ajan pidevalt Sohnile sarvi vastu kuigi ma sügaval sisimas tean, et tal on õigus PEAAEGU kogu aeg. Ma ei tea, kas see on nüüd mu egos kinni, et minule peab see õigus jääma või olen ma lihtsalt selline vastik inimene, kes vaidlusest rahuld

Esimest korda pidin leidma selle väikese ajaakna, et põgus blogipostitus teha. Miks mul aega ei ole? Asi lihtsamast lihtsam, sest Sohnil on puhkus ja ma olen nagu puuk tema küljes. Tegelikult Sohnil polnud plaanis üldse puhkust praegu võtta, kuid see kõik tuli täiesti ootamatult. Kohe loete lähemalt miks. Photo by  Dineslav Roydev  on  Unsplash Ühesõnaga toimusid mai kuus Christopher Nolani filmi massitseenides osalejate otsimiseks castingud ja kui Sohni tööl oli, siis sisenesin ta meilile ning saatsin temast ka kolm pilti sinna ära. Ma ikka täielik nahhaal ei olnud ja enne piltide saatmist mainisin asjast temalegi ja ühtlasi pidin kinnitust saama, et ma ta meili parooli ikka õigesti mäletasin. Ta oli pigem sellise suhtumisega, et niikuinii ta sinna võtetele ei saa ja kui see piltide saatmine selle raseda naise õnnelikuks teeb, siis lasku aga käia.  Saatsin ta andmed castingule , et selle abil tuua ta rutiinsesse argiellu midagi muud ka vahelduseks. Tal ju tegelikult vii

Oodates esiklast olen saanud väga palju tarkusi ja nõuandeid teistelt lastevanematelt. Jagan seekord mõnda teiegagi, mis on minule kõige meeldejäävamad olnud. Mulle on kõrvu jäänud, et laste saamisest ja kõike lapse kasvatusega seonduvast räägitakse nii negatiivsetes toonides. Miks küll? Kui ma vaid oskaks sellele vastata. Hakkame siis kohe asjaga pihta. " Ilma alkoholita sa laste kasvatamis perioodi üle ei ela, närvid lihtsalt ei pea vastu. Üks pokaal veini päevas on must have ja see kõik sinu vaimse tervise nimel. " Kas need lapsed on siis tõesti nii hullud? Selline tunne nagu saatanaid on sigitatud siia ilma, kes toituvad sinu eluenergiast ja NÄRVIDEST. Ärge saage valesti aru, ma ei mõista kedagi hukka, sest kui see pokaal veini aitab, siis palun väga, aga ma lihtsalt mõtlen, et kuidas need lapsed nii väljakannatamatud saavad olla, sest peetakse neid ju eluõiteks ja puhasteks hingedeks. Enne rasedust ma olin tõeline veinisõber, Gruusia vein oli märjuke, mis

"Kuna Sohni koju tuleb?" blogi alustades mõtlesin, et teemasid, millest kirjutada on ju meeletut palju, mis on suur pluss kuna olen selle kahe ja poole nädala jooksul avastanud, et ma muudkui istuks ja vorbiks tekste valmis, mida saaksin hiljem teiega jagada. Leidsin ühe pooliku mustandi versiooni ja otsustasin selle ära lõpetada, aga istun nina arvutis ja tundub nagu mingisugune elevant istub mu pea peal, sest mõte üldse ei liigu. Rasedusega on mul mälu ikka jube kehvake. Ausalt mul pole selle mäluga kunagi varem nii kehvasti olnud ja see on üsnagi fustreeriv. Lugesin just, et last rinnaga toites pidi asi ainult hullemaks minema, noh seljuhul kärbub see aju vist üldse kokku. Ma juba Sohnile naljatasin, et kui tõesti rasedus ja rinnaga toitmine minu mälule niimoodi mõjuvad, siis vist on ikka parem kui meie laste arvuks jääb üks. Aga ma mõtlesin natukene kirjutada hoopis meie eluolust ehk siis meil oli Sohniga jube aktiivne nädalavahetus. Sohni jõudis meile midagi meisterdad

Meie FB leht on kogunud juba 7 like´i, hetkel jääme veel Malluka jälgajaskonnale kõvasti alla, kuid iga pöidla üle on meil ikka nii siiralt hea meel. Eriti tore on, et blogipostituste alla on agaramad juba kirjutanud esimesi kommentaare. Uued silmapaarid, kes siia satuvad ja leiavad midagi, mis neid kõnetab või tekib soov midagi lisada, siis ärge kartke seda kommentaari näol teha. Meie Facebooki lehest veel rääkides, siis postitasin reedel sinna paar pilti Sohni tegemistest ning lubasin sellest  lähemalt kirjutada. Sohni jõudis neljapäeva õhtul koju ja reede hommikul oli ta juba varakult üleval, et päevast võtta maksimum ning remondiga pihta hakata kuna kõik see seina võõbatav kips ja pahtel tahab kuivamist saada. Ta läkski kohvitass näpus remonditavasse magamistuppa ja tuli sama targalt toast üsna pea välja teatades, et sellise palavusega pole motivatsiooni midagi teha. Mina veel vedelesin voodis nautides oma hommikukohvi kui ootamatult läks meeletuks ringi rahmeldamiseks. Järsku

Miks ma otsustasin kirjutada nutisõltuvusest? Aktuaalne teema, moodsa aja probleem, mida paljud endal ei tunnista olevat, kuid seda meis kõigis suuremal või vähesemal määral siiski on. Otsustasin natuke meie mõlema nutiseadmete kasutamist luubi alla võtta ning sellest ka kirjutada, sest Sohni on juba nii mitmel korral minu telefonis tühja scrollimisele tähelepanu pööranud, et ei saa sellele enam läbi sõrmede vaadata. Ma isiklikult ei arva, et olen mingis ülemäära hullus nutisõltuvuses (siit ka see Sohni eitusfaasi jutt). Muidugi saab siit ja sealt natukene seda kasutamist vähendada, aga mitte ülemäära palju. Ausalt seda Facebookis tühja scrollimist ikka esineb, mis tegelikult on täiesti mõttetu enda väärtusliku aja raiskamine. Kui nüüd mõelda, siis kasutan oma arvutit ja telefoni tõesti enamuse oma päevast kuna meil pole televiisorit niiet selle asenduseks on meil Netflix, YouTube, Audiobible ja podcastid . Ma nüüd ei teagi, kas televiisori omamine on hullem kui Netflixi, sest ma

Kunagi üks hea tuttav ütles mulle, et oma tulevasega võid kokku trehvata kõige ootamatumates kohtades, täiesti vabalt ka tänaval. Ma naersin ta välja ja teatasin resoluutselt, et see pole iial võimalik. Me tutvusime Sohniga Soomes ning kui natuke saladuseloori kergitada, siis nägime esimest korda üksteist just nimelt tänaval.  Meie oleme ehe näide sellest, et on küll võimalik ja võid veel täiesti toreda inimese otsa "komistada" 😃. Üks tarkus selle juures oleks veel see, et ära iial ütle iial. Tutvumislooga lähen detailidesse võib-olla mõni teine korda aga võib-olla üldse mitte kunagi, eks näis 😏.  Meie kohtumise ajal elas Sohni püsivalt Soomes ja kuna meil hakkas asi kohe omavahel susisema, siis oli Sohni kolm nädalat Soomes ja nädal Eestis koos minuga. Kui Sohni tööl oli, siis helistasime päevas umbes 100 korda ja õhtuti virutasime veel korralikult videokõnesid otsa, mis vahel kestsid lausa poole ööni. See on see armumine ja kogu see algus. Igatahes need kolm nädalat