Kuna Sohni koju tuleb?

Pange end nüüd valmis, sest see postitus on täis alastust ja palju karjumist ja paanilist jooksmist. Ma ei hakka siin rääkima mitte midagi õõvastavat ja julma, absoluutselt mitte. Kuid Käo on mulle korralikku närvikõdi ja valusaid elamusi pakkunud, mis nüüd tunduvad lausa halekoomilised. Kuid kui need asjad minuga juhtusid, siis ma absoluutselt ei naernud vaid olin totaalses paanikas.  Kui sul on puudega ümbritsetud oma krundike, mis (jumalale tänu) annab päris palju privaatsust, siis ma ausalt olen seda eelist ka kasutanud. Mitte koguaeg küll teadlikult, aga on lihtsalt niimoodi välja kukkunud. Kas te näiteks teate miks pole soovituslik aastaid maas vedelevaid lauajuppe ja palke õla peal lõkkesse tarida? No näiteks seetõttu, et see pakub kodu igasugustele ussidele, putukatele, mutukatele ja KÕRVAHARKIDELE. Just neid viimaseid ma kardan kõige enam. Ma alles hiljuti sain teada, et kõrvahargid ikkagi ei näri su kõrvakile läbi, kuid see teadmine ei muuda miskit, sest ülejäänud oma teadlik

Mila Meid on nüüd neli. Me tegelikult oleme selle kodulooma võtmise plaaniga pendeldanud tükk aega. Pigem oligi üheks takistuseks värskelt valminud kodu. Uskumatu, kuidas aastal 2021 kõik meie peas idanenud mõtted kuidagi teoks saavad: Pupujuku siis Käo ja nüüd Mila.  Kes veel ei tea, siis sünnitades ma teatasin Sohnile, et teise lapse me adopteerime ja meie 3-kuune kassipoeg Mila me n-ö lapsendasimegi Viljandi loomadevarjupaigast. Alguses me plaanisime Sohni sõbrannalt kassipoja võtta, kuid tema pisikesed karvapallid elavad maal õues metsikut elu ja neid kodustada on tükk tegu. Lisaks me pidime arvestama, et meil on Fredi, kes tahab kindlasti kassiga kohe suureks sõbraks saada, kuid metsik isend võib liigse familiaarsuse peale tema peal oma hambaid ja küüsi teritada. Me ei tahtnud sellega riskida. Meile soovitati Viljandi loomadevarjupaika, kus on sellel suvel koduta loomakesi tavalisest kolm korda rohkem. Kui me varjupaika jõudsime, siis Fredi magas parasjagu autos lõunaund, mis and

Me hakkasime eile Fredit lasteaeda harjutama. Ossa jutt, kus see kaks aastat on küll kadunud? Ma ütlen ausalt, et mul on väga palju olnud perioode, kus ma olen pikisilmi seda lasteaia perioodi oodanud, et saan lõpuks ometi mikrobeebi ettevõttega täie auruga tegeleda või tööd otsida ja veidi oma aega. Samas on mul lasteaia peale mõeldes meel kurvaks läinud, sest nüüd ongi see beebi nunnupunnu aeg läbi. Mõte, et pean poja oma kaitsva tiiva alt kellegi hoolde jätma on veidi harjumatu. Eile olin Frediga koguaeg lasteaias koos. Selles suhtes, et no mina küll täiega nautisin seda mängimist, sest täitsa lõpp kui lahedaid mänge seal oli ning no mu seesmine laps pääses kohe välja. Eks Fredi on veel üsna väike ja tema jaoks on palju lapsi ja kogu lasteaiale omane sigin sagin ikka päris palju korraga, mida seedida. Ta ikka proovis end üksinda kuhugi teise ruumi nihverdada, et seal omaette ringiratast joosta. No ja kella üheteiskümneks on ta omadega jumala läbi, jaurab ja tahab süles olla. Eks sii

S- i kahenädalane puhkus saigi läbi. Ütleme nii, et see oli ikka aktiivne puhkus, kus me lõviosa veetsime Käol toimetades. Ma ainuüksi nädalaga sammusin seal oma taljelt kaks kilogrammi maha, mis pole üldsegi paha saavutus. Meie tööjaotus Käol on peamiselt nii, et mina korrastan, lammutan ja põletan. S paneb kogu oma auru uue kuuri ehitamisele. Meil on sellele vaja kiiremas korras katus peale saada, kuid õnneks on see staadiumis, kus vihma otseselt sisse enam ei saja, uksed on ees ja saame seal asju rahuliku südamega luku taga hoida.  Meie uus pisike kuus. Pisike on ta põhimõtteliselt seetõttu, et see on meie suvituskoht ja puitmaterjal maksab hetkel päris krõbedat hinda. Ülesse mõtleme teha magala.  Kui S akutrelli akud laevad, siis tõttab ta appi lammutama ning raskemad palgid aitab ta ka mul alati lõkkesse tarida. Muruniitmise me oleme ka kuidagi omavahel ära jaganud. Me kasutame igat võimalikku minutit ja sekundist, et Käol miskit ära teha. Kogu aeg on arvel ja mitte mingisugust lo

Tere taas! Nagu lubatud sai, siis jätkame oma Naissaare tripi teise osaga kuna ühe päeva sisse väga palju. Esimest osa saad lugeda SIIT .  Ühesõnaga jõudsime tagasi lõunatama ja kuna me sisseviskajale maksime prae eest kümme eurot, siis ma nagu lootsin vähemalt mingisugust pikkpoissi keedukartuli, kastme ja törtsu värske salatiga. Või jumala eest kasvõi taldriku täis friikaid viineritega. Selle asemel saime mingisugust soojaks aetud purgitoitu. Ma pakun, et see oli pilaff, mille kõrvale oli veel kahe supilusika täit pandud hapukoorega salatit, mis oli selle roa kõige maitsvam osa.  Me proovisime kuidagi seda purgi pilaffi enda jaoks maha müüa. Nii S teataski, et kui võtta seda elamusreisina, kus sind auto kuudis ringi sõidutatakse, siis noh purgitoit sobib igati teemasse, mis on tõsi. Õnneks kella kolmeks me olime ka nii näljased, et peale teist kahvlitäit läks see söök juba lepase reega kurgust alla, aga olgem ausad kümne eurine (purgi)pilaff tekitas pettumust ja tunde justkui meil tõ