 |
| Mila |
Meid on nüüd neli. Me tegelikult oleme selle kodulooma võtmise plaaniga pendeldanud tükk aega. Pigem oligi üheks takistuseks värskelt valminud kodu. Uskumatu, kuidas aastal 2021 kõik meie peas idanenud mõtted kuidagi teoks saavad: Pupujuku siis Käo ja nüüd Mila.
Kes veel ei tea, siis sünnitades ma teatasin Sohnile, et teise lapse me adopteerime ja meie 3-kuune kassipoeg Mila me n-ö lapsendasimegi Viljandi loomadevarjupaigast. Alguses me plaanisime Sohni sõbrannalt kassipoja võtta, kuid tema pisikesed karvapallid elavad maal õues metsikut elu ja neid kodustada on tükk tegu. Lisaks me pidime arvestama, et meil on Fredi, kes tahab kindlasti kassiga kohe suureks sõbraks saada, kuid metsik isend võib liigse familiaarsuse peale tema peal oma hambaid ja küüsi teritada. Me ei tahtnud sellega riskida.
Meile soovitati Viljandi loomadevarjupaika, kus on sellel suvel koduta loomakesi tavalisest kolm korda rohkem. Kui me varjupaika jõudsime, siis Fredi magas parasjagu autos lõunaund, mis andis meile võimaluse rahulikult kassidega tutvust teha. Ütleme nii, et kõik kassipojad sisisesid ja susisesid nii mis hirmus. Ma reaalselt kartsin neid pisikesi kaitsehoiaku sisse võtnud karvapalle. Varjupaiga töötaja innustas esimest sammu tegema, väites, et võime neid mao moodi susisevaid kasse sülle ka võtta. Nad võivad ainult natukene kriimustada, rahustas ta. Ma pelgasin pigem, et nad närivad mu välja sirutatud käe üldse otsast.
Elo oli ainus kolme värviline kass, kes oli arg ja hästi rahulik. Teine malbeke oli lumivalge kassipoeg, kelle me esimesena ka transpordipuuri pistsime. Valge kass oleks jube hästi meie koduse interjööriga kokku sobinud 😏 pluss see, et ta ei susisenud nagu kurat. Tuli välja, et see lumepall oli juba broneeritud. Ega siis midagi läksime tagasi ja võtsime kolmevärvilise Elo nime kandva kassipoja, kelle ristisime Milaks.
Väga paljud on küsinud, et kui palju me varjupaigale pidime maksma. Hinnaks oli 35 eurot. Kassipoeg oli kenasti vaksineeritud ja kiibistatud ning ussirohi oli samuti antud. Lisaks oli ta potitreenitud, mis minu meelest oli super hea, sest me näeme Fredi potitreeninguga hetkel niigi omajagu vaeva, kahe treenimine oleks mind hulluks ajanud. Ja lisaks see uskumatult hea tunne, kui sa pakud õnnetule loomakesele hubase kodu ning palju hoolt ja armastust.
 |
Kui me pabereid vormistasime, siis ärkas ka Fredi ja noorhärra oli justkui paradiisi sattunud, sest ta pole korraga nii palju kasse veel näinud. Oi, küll ta oli seal suuremate kasside toas ja proovis kõiki selle toa elanikke mängima meelitada. Seejärel ruttas ta kassipoegade tuppa ja proovis nendega sõprust sobitada, teda isegi ei heidutanud see kurjakuulutav sisin ja susin. Me ei saanud põnni mitte kuidagi sealt ära. Ma juba pakkusin töötajatele, et ehk nad vajavad vabatahtlikku. Fredi oleks ideaalne kandidaat harjutamaks sealseid kiisusid kohanema väikeste lastega. Meie lahkumine varjupaigast nägi välja nii, et härra haaras Fredi sülle ning Fredi omakorda haaras kahe käega uksepiidast kinni. Härra põhimõtteliselt sikutas meie noorhärra sealt varjupaigast välja.
Esimene päev oli Mila ikka väga arg ning peitis end diivani all. Ootasime kuni Fredi magama jääks, et Mila kinni püüda ning talle näidata, kus on pott ja söök. Järgmine päev läksime Käole ning jätsime Mila uue koduga tutvuma. Õhtul avastasime, et ta vaeseke polnud julgenudki sealt diivani alt hetkekski välja tulla. Püüdsime ta jälle kinni paitasime ja poputasime teda hästi hästi palju ning järgmisel hetkel Mila juba käis potil, sõi ning hakkas ringi uudistama.
Nüüd on ta meil kaisukass, kes soovib hullumoodi poputamist. Tegelikult ta on meilt täitsa lapse eest, sest kui ta näeb, et me läheme välja poeb ta oma transpordipuuri ja vaatab sealt meile -kas-te-minde-ei-võtagi-kaasa-ilmel otsa. Nii on ta meil juba toidupoe tripile kaasa sõitnud, kus tagasiteel Fredi magas oma turvatoolis ja Mila oma puuris. Või kui Milal on lähedusevajadus, siis pargib ta mu õlale ja nii ma imurdan nurrumise saatel põrandid.
No ja Fredi on ka lõpuks aru saanud, et see kass pole mingi ajutine värk, ta nagu päriselt ka elab koos meiega. Alguses oli ta lihtsalt kõva vend, kes eemal loopis asju, et Mila märkaks teda. Kui me Mila talle sülle tahtsime panna, siis jooksis Fredi minema. Nüüd tahab Fredi temaga hirmsast mängida, kuid Milat nähes ta naerab nii kõvasti ja jookseb suurte mütsatusete saatel kassipojale tormi. Mila sibab ilmselgelt kähku kuhugi peitu. Eks Fredi on teda juba sabas sikutanud, kuid kui Mila meil süles on, siis tuleb ja paneb oma põse vaikse mõmina saatel vastu Milat ning teeb pai ja siis veidi sikutab. Vahepeal on nii armas, kui Mila näeb, et Fredi juba eemalt tema poole jooksma hakkab, siis ta poeb meie kaitsva tiiva alla peitu.
 |
| Fredi lembehetk |
Ütleme nii, et jube tore on elu koos kassiga.
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida Facebookis ja Instagramis 😉.
Kommentaarid
Postita kommentaar