Pange end nüüd valmis, sest see postitus on täis alastust ja palju karjumist ja paanilist jooksmist. Ma ei hakka siin rääkima mitte midagi õõvastavat ja julma, absoluutselt mitte. Kuid Käo on mulle korralikku närvikõdi ja valusaid elamusi pakkunud, mis nüüd tunduvad lausa halekoomilised. Kuid kui need asjad minuga juhtusid, siis ma absoluutselt ei naernud vaid olin totaalses paanikas.
Kui sul on puudega ümbritsetud oma krundike, mis (jumalale tänu) annab päris palju privaatsust, siis ma ausalt olen seda eelist ka kasutanud. Mitte koguaeg küll teadlikult, aga on lihtsalt niimoodi välja kukkunud. Kas te näiteks teate miks pole soovituslik aastaid maas vedelevaid lauajuppe ja palke õla peal lõkkesse tarida? No näiteks seetõttu, et see pakub kodu igasugustele ussidele, putukatele, mutukatele ja KÕRVAHARKIDELE. Just neid viimaseid ma kardan kõige enam. Ma alles hiljuti sain teada, et kõrvahargid ikkagi ei näri su kõrvakile läbi, kuid see teadmine ei muuda miskit, sest ülejäänud oma teadlikust elust ma olen arvanud, et see fakt peab paika ning ääretult raske on mind selles osas ümber veenda. Ma kardan neid ikka nagu tuld. Ja arvan endiselt, et nad poevad mu kõrva sisse närides läbi mu kõrvakile ja ma olen seejärel elu lõpuni kurt. Ma väiksena veel mõtlesin, et kui nad kõrvakile läbi närivad, siis nad suunduvad mu aju ründama.
Tegelikult ma ei teagi, miks ma üldse seda palgi juppi õlal kandsid. See ehk oli liiga pikk ja ebamugav oli seda käruga tarida või käru oli tuugalt muud sodi täis. Või ma tahtsin Härrale muljelt avaldada proovides näida eriti vinge ja tugeva totsina. Ma pakun, et natuke kõike. Muidugi poolel teel lõkkeplatsile hakkas kõdunenud puidu tükke pudenema. No ja üks siplev elukas kukkus mu pluusi sisse ja sealt vupsti pesupükste vahele. Oh-ho-hoo, mis mürgel mul esiteks püksis pihta hakkas. Ja mina olin umbes 110% kindel, et see, kes mu püksis paaniliselt ringi sibab otsides mingisugust väljapääsu, oli raudselt kõrvahark. Hetkega olin endalt püksid maha tõmmanud. Ja siis pistsin ilge kisa saatel jooksu samal ajal tirides pluusi seljast. Mul pole vist elu sees nii kiiresti riided seljast kadunud kui sel momendil.
Te võite arvata, milline hea vaade kogu olukorrale oli veel Sohnil, kes parasjagu kuuri katusel tohkendas. Ta hiljem kohe südamest kahetses, et tal polnud kaamerat, et kogu olukorda jäädvustada. Minu õnneks. Aga see pole veel kõik. Üks intsident juhtus alles hiljuti.
Sellel pühapäeval olin kohe kohe muru niitmisega ühele poole saamas. Ainult vana koerakuudi juurest oli vaja silma riivavavalt kõrged nõgesed maha niita. Ma ilmselgelt rammisin niidukiga umbes kolm korda vastu koerakuudi seina, et võimalikult palju nõgest saaks niiduki poolt maha võetud. Missioon täidetud ning üks pool tehtud.
 |
| Koht, kus mu tagumik kohtus vapsikuga |
Kõndisin rahu meeli niidukiga edasi kui tagumikku lõi ilge valu. Ma vaatasin kohe üle õla ja nägin kuidas suur monstrumist vapsik mu tagumiku juurest eemaldus.
Ma olin nii segaduses, et tõmbasin instinktiivselt taaskord püksid maha ning hakkasin ilge kisa saatel ringi jooksma. No nüüd ma ikka pigistasin mõne pisara ka sellest suurest valust välja. Ma asusin kohe midagi külma otsima. Nii ma surusin oma palja ahtri vastu maakivi vundamenti. Eip, see polnud piisavalt külm. Seejärel ruttasin vanarauahunniku poole ja surusin oma palja ahtri vastu metalltoru. Ka see polnud mu valutavale tagumikule piisavalt külm. Lõpuks ma jõudsin ämbrini, mis oli pilgeni täis külma kaevuvett. Ma lihtsalt seisin ja kastsin kopsikuga valutavat kohta. Ma nüüd mõtlen, et oleksin võinud lihtsalt sinna ämbrisse sisse istuda ning sinna jäädagi. Oh juudas, te ei kujuta ette kui hea see külm vesi oli. Lõpuks oli see nõelamise koht nii paistes, et mul oli justkui kolmas nibu tekkinud. Ja see kurat valutas nii mis hirmus. Nagu keegi susiks sind nõelaga üha uuesti ja uuesti. Niiet pooletunnine autosõit koju oli "väga tore".
Sohni veel avastas, et ka vana elumaja varemete juures vapsikud tiirutavad ringi ning suure tõenäosusega on sealgi mingi pesa. Ütleme nii, et ma sinna ei roni ja veel vähem ma tahan seal korrastada ja lammutada. Ma hoian heaga eemale. Nii ehk naa kulub kogu minu nädalalõppude aur selle suure ala niitmisele. Jätkuvalt, ma ei jõua ära oodata, mil me saame vähemalt poole oma krundist uue muru alla ja et see künklik maastik oleks tasaseks aetud. No ja ilmselgelt ei jõua ma ära oodata, kui me need vapsikupesad saame hävitatud ja ilmselgelt ei jõua ma ära oodata, kui meie territooriumil oleks vähem kõrvaharke.
Naerge terviseks!
Adios amigos!
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida Facebookis ja Instagramis 😉.
Kommentaarid
Postita kommentaar