Kuna Sohni koju tuleb?

Uurisin Sohnilt, et mis olid 2019. aasta õnnestumised ja millised olid ebaõnnestumised, mis eesmärgid ja unistused täitusid ja mis mitte ning mida me ootame uuest aastast. Vastuseks sain, et ta ei suuda hetkel üldse kaasa mõelda, sest ta on haige. Järgime pingsalt traditsioone, sest igal aastal on Sohni, kas jõulupühadel või aastavahetuse paiku palavikus.  Meie plaanisime oma aastvahetuse vastu võtta sõbranna juures, õnnistades nende uut kilesauna sisse. Juhtus aga selline asi, et Sohni läheb 1. jaanuaril üsna varakult Soome mistõttu lõime oma plaanid pea peale ning käisime küla peal eile ära. Mingit tulevärki ei tule ja mina loobun sellel aastal oma traditsioonilisest Martini vahuveinist, sest mida ei saa seda ei saa. Ühesõnaga uus aasta saabub vahuveini ja pauguta. Kas olete juba oma uus aasta lubadused paika pannud, mida siis aastavahetusel, "Head uut aastat!", soovides, endale armulikult käsi südamel lubate? Mina ei tea, kuidas teiega on, kuid ma olen kehv sõnapidaja

Kindlasti mäletate ütlust, et kui majas vilistad siis maja läheb põlema. Selline vanarahva peen hirmutamistaktika, sest kes see viitsib vilinat kuulata. Ma ei saa aru miks otse ei öeldud, et lõpeta ära kuna see käib närvidele vaid mõeldi välja selline ütlus. Või näiteks see uskumus, et kui leib maha kukub siis sinu peret ootab ees näljaaeg. Ei teagi, kuidas seda nüüdsel ajal võtta, kas näljaajaks võib pidada perioode, kus raha pole poest lõhet ja kalamarja osta või singi asemel pead ostukorvi keeduvorsti suskama. Kui nii, siis me ei pidanud selleks leivaviilu maha kukutama vaid piisas sellestki kui viisime auto hooldusesse. Ja kui peegli veel ära lõhud, siis seitse aastat õnnetut armastust nagu niuhti olemas. Milleks see viimane ütlus küll hea oli? Mina ei suutnud sellele mitte mingisugust loogilist seletust leida, kuid kui väiksena sai oma esimene peegel ära lõhutud, siis panin paar pisarat just nimelt selle õnnetu armastuse osa pärast. See seitse aastat tundus talumatult pikk aeg 😂

Sohni jõudis neljapäeval töölt ja nii ma juba teda Frediga esikus ootasin. Lasin tal ikka elutuppa tulla, jope seljast võtta ja käed ära pesta. "Kas sa saad Fredi võtta? Peseksin kiirelt põrandad ära ja siis lähen ennast kasima," küsisin ma Sohnilt, sest just neljapäev on see päev, kus jaks saab otsa. Hoian end terve päeva tegevuses, et õhtu kiiremini kätte jõuaks, et siis saan lapse Sohnile üle anda, et veidigi oma asju ajada. "Muidugi ma saan lapse võtta. Kuid kuna meie aeg on?" päris Sohni samal ajal Fredit endale sülle võttes. Suhtekriis oli esiklapse tulekuga üks minu suurimaid hirme. Nii mõnegi suhtenõustaja soovituse kohaselt, kriisi ära hoidmiseks, pead ennast seadma esikohale, oma kaaslase teisele kohale, omavahelise suhte kolmandale kohale ja neljandas koht kuulub lapsele. Kaaslase ettepoole seadmine tundub üsnagi loogilisena kuna lapsed tuleb iseseisvaks kasvatada ja nad kipuvad ikka pesast välja lendama, aga ideaalis jääte oma elukaaslasega üksteise

Ma olen selline täitsa loomulik naine, kes üldjuhul ennast väga ei meigi ja juuksed on enamus ajast pea peale kiirelt krunni seatud. Kulmud on mul heledad mis heledad ja pole kosmeetiku kätt tunda saanud oma kolm kuud kindlasti kui mitte rohkem. Minu kosmeetikust täditütar ütleks mulle hetkel, et näen lausa näotu välja. Mul ausalt pole olnud probleemi näotuna ringi liikuda kuni ühe hetkeni. Käisin Frediga poes ja nägin ennast vaateakna peegelpildilt ilma meigita, titt turvahälliga käevangus. Vaatepilt jättis mulle mulje nagu oleksin sekund tagasi sünnitusmajast välja saanud mistõttu mõtlesin, et pean endaga ikka veidi rohkem vaeva nägema. Ühesõnaga, kui läheme kodust välja, siis proovin ikka endale kulmud näkku joonistada ja huuled läikega üle võõbata. Rõhk sõnal proovin.  Kui juttu tuleb väljasõitudest, siis Sohni on tüüpiline mees, kes on sõrme nipsu peale minekuvalmis. Üldjuhul on ta kuni viimase minutini koduriietes ja kui mina olen oma järjega jõudnud välisjalanõude jalga pan

Eeskujulik laps magab ööund oma voodis. Päeval tehakse miniuinakuid, kas kõhukotis, süles või tissi otsas, kuid voodis magamine on siis big NO NO. "Ükskõik, mida teised arvavad!": ütles Sohni mulle, kui olin kurtnud talle järjekordset kommentaari teemal, et oleme oma lapse siiski suutnud selle lühikese ajaga pe**e keerata. Tõesti tekkis selline tunne, et kui maailmas oleks loodud võistlused läbikukkunud lastevanematele, siis oleme üsna lähedal kvalifikatsiooni läbimisele. Teate ka miks? Sest meie kahe kuune noorhärra, ei oska ISESEISVALT voodisse magama jääda. Uskuge mind, oleme mitu dramaatilist ahhetust saanud Fredi magama jäämise teemal. Praegu seda kirja pannes tundub põhjus halekoomilisena ja pigem pseudoprobleemina. Mis ma oskan kosta. Me tõesti lootsime, et saame selle magaja lapse, kes kustub ära sõrmenipsu peale ükskõik kuhu ja millises asendis. Aina enam mulle tundub, et olen "super" ema, kes ei taipa teda õigel ajal magama panna ja avastan seda

Pilt: Wout Vanacker/Unsplash Jõuluasjad juba novembri algusest saati riiulitele ritta seatud ehk siis algab taaskord see jõuluhullus. Alati hakkab see nii vara pihta, et detsembri lõpuks on nendest jõululauludest ja kogu sellest trallist juba selline koblakas ees. Kuidas teil on nende jõulukinkidega, kas varute need juba pikalt ette ära või jääb nende soetamine viimasele minutile? Mina olen enamalt jaolt kingitusi ette ostnud, kuid sellel aasta pole mul mitte kui midagi varutud. Minu perekonnas on mõnel aastal juhtunud niimoodi, et jõuame kokkuleppele, et kingitusi ei tee. Lõpuks kui jõululaupäev hakkas lähenema tule välja, et igaüks ikkagi teeb midagi sümboolset. Eks siis tuli kiirelt midagi välja mõelda. Seda juhtus aastaid tagasi nüüd on olukord teine kuna pere on vahepeal kõvasti kasvanud mitme väikse liikme võrra, mis tähendab, et jõule tuleb organiseerida täie tõsidusega. See peab ju usutav olema vähemalt nende väikeste kodanike jaoks.  Sohni perega oli eelmisel aastal

Tänane päev algas minu jaoks kohe väga hästi. Kõige pealt tõi Sohni mulle hommikusöögi voodisse. Praemuna ja röstsaiade meeldiv lõhn äratas mind raskest unest. Ega ma ei kiirustanud ja nautisin rooga voodis. Õigemini proovisin seda kuidagi pikali olles sisse kugistada Fredi samal ajal tissi otsas.  Lõpuks lasi Fredi ennast täis ja otsustasin, et võtan jalad kiiresti alla, veel enne kui väikemees oma fustratsiooni kõvahäälselt väljendama hakkab. Magamistoast väljudes avastasin, et Sohni oli võtnud käsile kodu koristamise ja põrandate pesu. Meil on selles suhtes hetkel hea, et kõigest elutuba ja magamistuba on parketi all ja põrandapesu käib üsna kiiresti 😀. Ta oli ka meie esiku põranda puhtaks kraaminud ja no seal oli seda prahti nädalaga omajagu õuest tuppa taritud. Nädala sees ma seda Fredi kõrvalt mitte kuidagi ei jõudnud tolmuimejaga üle käia. Sohni oli jõudnud veel remondiga algust teha ja need elutoa nurgas tolmu kogunud mähmed, mis Fredile ei sobinud, suutis ta ka ära jagad

Pilt: Anita Pawlik Ma olen nii palju kirjutanud magamatusest, elust Frediga ehk peamiselt lapsega seotud teemadel.  Heakene küll, veidi halisenud ja kurtnud. Mis teha kui elu on hetkel rutiinne ja mingit erilist actionit  meil siin ei toimu. Olge inimesed ja kannatage see ära, sest minu päevad lihtsalt koosnevad hetkel peamiselt mähkmete vahetusest, lapse toitmisest, pesu pesemisest, koristamisest, kuidas lihtsalt ja kiirelt söönuks saada. Teate, mis on kõige hullem selle koristamise juures? See, et meie köögi osa koosneb vaid ajutisest töötasapinnast, kuid mitte ühtegi kappi, sahtlit ega riiulit pole valmis. Kõiksugu kuivainetepakkidel pole oma kohta. Köögikraami on juba igal pool jalus ja ripakil. Mulle meeldib kui elamises on võimalikult vähe asju silma all ning meie hetkeolukord on kaugel sellest. Ma muudkui koristan, asju tuleb aina juurde ja ma pidevalt paigutan neid igale poole küll kastidesse, kontorilaua sahtlitesse, aknalauale ja kuhu iganes veel. Seetõttu käib meil s

Pilt: Elizabeth Lies Ühesõnaga väike sissejuhatus enne kui asume asja kallale. Sohni ja tema vend töötavad Soomes samas ettevõttes ehk nad käivad sama graafikuga tööl. Sohni vennal on kaks last, üks saab peagi kuue aastaseks ja teine on kahe poolene (kui minu matemaatika ja mälu mind ei peta). Paar aastat tagasi veetsime nädalavahetuse Sohni vanemate juures maal. Nagu traditsiooniks on saanud ei puudu koosviibimiselt ka üks korralik ja hea saun. Nii me naised saunas leili viskasime ja eks saunalaval tulevad arutlusele kõige paremad teemad. Meil tuli jutuks koduste ülesannete jagamine. Sohni vennanaine teatas, et nädalalõpud on tema aeg, kus mees võtab majapidamise ja laste kanseldamise enda peale kuna tema vajab oma aega. Nende teine laps oli siis alles mõne kuune. Mina olin šokeeritud, et kuidas küll nii? Vennanaine teatas, et see pole mitte midagi imelikku kuna mees käib ju pühapäevast neljapäevani Soome puhkamas. Saab kodunt välja, näeb inimesi, õhtuti peale tööd on

Fredi katsikukingitus tema mähkimisstaabis. Just kurtsin siin , et Fredi pepu oli eelmisel nädalal hauduma läinud ja meie armsast pärdikust oli saanud õnnetu ja nutune paavianike. Kasutasime küll Sudocremi, Bepanthen kreemi ja salvi, puistasime taguotsa üle kartulitärklisega, pesime lillaveega, tegime kummelikompressi, "õhuvanne", andsime lapsele lisaks piimhappebakterit. Mõistus hakkas juba otsa saama, kui jäi veel üle proovida mõnda uut mähmemarki. Mähkmemajandus on minu ja Sohni jaoks täiesti uus maailm nagu kogu see lapsevanemaks olemine üleüldse ja nii me iga päev õpime ja kasvame koos lapsega. Olles mähkmete osas täiesti tumbad, siis meie haarasime esimese asjana soodustusega müügis olevad mähkmed . Üsna loogiline, eks? Viskasime ostukärusse kohe kaks suurt pakki ja Sohni tõi Soomest ühe suure paki sama marki mähkmeid veel juurdegi, sest seal olid need poole odavamad. Parem olgu kodus rohkem kui vähem, hea kohe võtta ja ei pea nende pärast koguaeg poe vahet joo

Meie kaunis autovõti Meil kõigil on aegajalt see nõme päev, kus reaalselt hommikust õhtuni kisub kõik viltu, koguaeg midagi ebaõnnestub ja pisemgi asi ajab sind endast välja. Just täna mind taolise päevaga "õnnistatigi".  Alles ma nädalavahetusel kurtsin, et elu pisikese beebiga kodus on väga rutiine. Oled nelja seina vahele kinni aheldatud, anna ainult tissi, lase krooks välja, vaheta mähkmeid. Ainuke vaheldus on lapsega jalutamas käimine, aga aknast välja vaadates on ilm ikka maru sant. Nagu tavatsetakse öelda, siis asi pole halvas ilmas vaid halvas riietuses niiet oleme isegi vihmaga end välja ajanud. Saaks no mingisugustki vaheldust. Laupäeva õhtul tegi Fredi suurt kisa ja voilaa tema pepu oli punasemast punane. Terve eilse päeva me tohterdasime seda ja ma lasin veel öösel vapralt edasi. Iga väiksema aevastuse, puuksu või köhatusega on tal kohe kakatriip mähkmes, mis teeb poisile ilmselgelt kohe hirmsat valu. Tänane öö oli vaevaline. Söötmise ajal tegin õhuv

Pilt: Photo by Jonathan Cosens Kui me Sohni sünnipäeva augustis pidasime, siis ta ema manitses meid ja ütles, et elame hauavaikuses 😂😂😂. Temal on küll nii, et televiisor või muusika peab koguaeg taustaks mängima. Igatahes loeti meile sõnad peale, et lapse tulekul peab kuskil koguaeg midagi pidevalt häält tegema. Me tegelikult võtame selle soovituse kuulda, sest pärast on laps ka hauavaikusega harjunud ja meie peame lõpuks kikivarvukil ringi liikuma, sest laps võib iga kiiksu-kääksu peale üles ärgata. Seljuhul pole see mingi elu vaid täielik põrgu. Issake me hetkel ka istume elutoa diivanil taustaks kostab ainult pesumasin, mis uut laari Fredi riideid tsentrifuugib. Kui Sohni kodus, siis ikka kuskil mingi puur undab, saag töötab ja akutrelli uriseb, kuid hetkel oleme remondi tahaplaanile jätnud ja naudime kolmekesi olemist. Praegugi mõnuleb Fredi Sohni süles ja vaikselt suigub unne.  Meie elamises pole televiisorit. Ma tean, see võib nii mõnegi jaoks tunduda täieliku piin