Kuna Sohni koju tuleb?

Mõned kuud tagasi jätsime hüvasti oma üürikorteriga, kus elamine muutus naabrite tõttu juba pehmelt öeldes ebameeldivaks. Need on need nõukaajal ehitatud kortermajad, kus seinad nii õhukesed, et vahel on tunne nagu jagaksid tuba koos enda kõrval, all ja üleval elavate naabritega. Meie üürikorteris elades ma vahel mõtlesin, et olen hoopiski sotsiaalmajja sattunud, tõsiselt. Õnneks on see periood läbi ja ütlen ausalt sai pikaks ajaks küllalt. Nii tahaksin kirjutada, et ei iial enam aga teadagi, mis selle sõnakõlksuga kaasas käib niiet ei julge, pärast läheb veel täide. Põhjuseid kolimiseks oli mitmeid aga kõige mõjusam põhjus selliseks elumuutuseks oli ikka see, et Sohni saaks paremini tööl käia ja vabal ajal rohkem kodus olla mistõttu pealinnale lähemale tulla oli ainuõige lahendus. Kriteeriumeid oli uue kodu soetamiseks omajagu, aga lõpuks leidsime selle kesktee. Saime 3-toalise korteri renoveeritud majja, korter ise oli seest ära lammutatud ehk siis ainult neli seina püsti ning

Leidsin Interneti avarustest, et 2017. aasta rahvastikuregistri andmetele tuginedes on umbes 12 000 peret, kus isa on enamus ajast võõrsil tööl. Neid on ajakirjanduses nimetatud ka pendelisadeks, kuid on üks veelgi tuntum nimi- Eesti Kalevipoeg. Eks erinevaid hüüdnimesid on veel, kuid minu meelest see on põhilist kasutust leidev ja kõige enam juurdunud hüüdnimi. Vahemärkusena lisan, et need andmed on 2 aastat vanad ja kui palju see nüüd paika peab on iseasi, aga tahtsin tuua mingisugustki numbrilist näidet silme ette.    Kalevipoja nimi on minu silmis ära lörtsitud. Kui keegi räägib Eesti Kalevipojast, siis sellele on tekkinud teatav põlgav ja halvustav mekk juurde. Ikka mõtled selle all Eestimaa meest, kes töötab Soomes ehitusel nina verel samal ajal kui tööandja koorib temalt seitse nahka ja venitab palga maksmisega. Kalevipoeg ei nurise, vaid murrab ainult tööd edasi teha, selline kord see eestlane on- kannatab ära. Peale tööd elatakse pead ja jalad koos korteris, mille põrand

Kord mu vennanaine küsis, et kus sa end näed viie aasta pärast. Olen varemgi kuulnud ütlust, et kui inimene teeb plaane, siis Jumal naerab ja oma kogemuste põhjal peab see paika niiet mingisuguse lubaduse andmine tundus esialgu üsna vastumeelne. Samal ajal vastust nagu võlgu ei tahnud ka jääda. Kohe kargas mulle pähe selline Bingo Loto Jackpoti võit, puhkus Hawaiil juues kookospähli sees olevat kokteili ja kõrvetades oma õrna nahka lõõskava päikese all. Aga reaalsusesse tagasi. Kindlasti mõtlete, et mis ma vastasin? Kõige enam tahan, et selle viie aasta jooksul tuleks minu elukaaslane lõplikult Eesti ära, lõplikult meie juurde. Teate see, kui mees käib Soome (üleüldse võõrsile) tööle tähendab hoopiski teistsugust elukorraldust ja tundsin, et aeg on sellest kirjutada. Nii tuli venna juures õhtusööki süües idee hakata pidama blogi, kus kirjutame Sohniga meie pere elust ja olust, suhetest, mõtetest, rõõmudest ja muredest, ühesõnaga kõike seda, mis kaasneb sellega kui üks pereliige o