Uus kodu, remont ja kastides elamine- iga noore pere "unelm"

Mõned kuud tagasi jätsime hüvasti oma üürikorteriga, kus elamine muutus naabrite tõttu juba pehmelt öeldes ebameeldivaks. Need on need nõukaajal ehitatud kortermajad, kus seinad nii õhukesed, et vahel on tunne nagu jagaksid tuba koos enda kõrval, all ja üleval elavate naabritega. Meie üürikorteris elades ma vahel mõtlesin, et olen hoopiski sotsiaalmajja sattunud, tõsiselt. Õnneks on see periood läbi ja ütlen ausalt sai pikaks ajaks küllalt. Nii tahaksin kirjutada, et ei iial enam aga teadagi, mis selle sõnakõlksuga kaasas käib niiet ei julge, pärast läheb veel täide.

Põhjuseid kolimiseks oli mitmeid aga kõige mõjusam põhjus selliseks elumuutuseks oli ikka see, et Sohni saaks paremini tööl käia ja vabal ajal rohkem kodus olla mistõttu pealinnale lähemale tulla oli ainuõige lahendus. Kriteeriumeid oli uue kodu soetamiseks omajagu, aga lõpuks leidsime selle kesktee. Saime 3-toalise korteri renoveeritud majja, korter ise oli seest ära lammutatud ehk siis ainult neli seina püsti ning uue torustiku ja elektrisüsteemiga, mida veel hing võib tahta. Suureks eeliseks oli ka see, et saime oma kodu sahtlipõhja kogutud säästudega välja osta, kuigi jah, selle remontimine ja ülesvuntsimine võtab paratamatult omajagu raha ja see on aeganõudev kuna remondime seda korterit täitsa ise. Ma olen täpsem- Sohni remondib.

Mõnda aega oli see korter meie kokkusaamise kohaks. Sohni tuli Soomest siia ja mina sõitsin meie eelmisest elukohast kohale, tegime remonti ja siis läks igaüks jälle oma rada. See oli nii väsitav ja tüütu. Ma ei hakka isegi rääkima sellest, et iga nädal sõitsin ma vähemalt 400 km maha ning üürikorteri ülalpidamine muutis kõik uue koduga seonduva veelgi kulukamaks lõbuks. Nii kui vannituba sai enam-vähem valmis (tahab siiani lõppviimistlust) siis pakkisime kiirelt oma asjad ja elu uues kohas võis alata.

Kuna me uut kodu tuba toa haaval ikka veel remondime, siis saime kaasa võtta vaid kõige hädavajalikumad asjad, ülejäänud paigutasime kuhugi küla peale laiali. Isegi oma vanast mööblist otsustasime loobuda kuna polnud seda kuskil hoida ja samuti kerkis üles küsimus, et kas see tulevikus meie interjööri üldse sobib. Mõne jaoks võib kindlasti selline ehitustandril elamine tunduda ekstreemsena, aga teate, mulle isegi meeldib see kõike nullist alustamise maagia. Me ikka alati remonti tehes naerame, et kunagi on seda aega maru hea meenutada. Ja kuulge, see on meie ESIMENE, mis jääbki meie esimeseks niiet kõik siin veedetud aeg on seda märgilisema tähendusega, sest kuhu iganes uude kohta meie teed lõpuks meid viivad pole see enam SEE ESIMENE KODU. 

Varsti hakkab meil võitlus ajaga, sest pisikese ilmakodaniku tulek on seadnud meile ajalised piirangud ning meie kodu peab suuremas jaos saama valmis sügiseks. Hetkel see remontimine väga ei edene kuna Sohni on pidevalt ära, aga siiski on ette näidata mõningad saavutused. TRUMMIPÕRIN... Nimelt eelmisel nädalavahetusel pani Sohni elutoas paika lae- ja põrandaliistud ning saime kogu oma kola ja mõned mööblijupid teisest toast sinna ümber kolida. Nii kui Sohni koju tuleb võtab ta käsile meie magamistoa.

Tegelikult on jube keeruline kevadel või suvel remonti teha, sest tahaksid ju elu ka nautida ja mööda Eestit ringi tuiata. Lisaks kõigele on minul isiklikult ka mingisugune suur vajadus Sohni tähelepanu järele kuna koguaeg mõtlen, et saame viimast suve ainult kahekesi koos veeta ja varsti seda luksust enam pole. Raseda mõtted ei muud. Näiteks terve aprilli kuu koos olev vaba aeg läks meil sõitmiste ja külas käimise peale. Raske oli muidugi seda kõike ringi tiirutamist täiel rinnal nautida kuna see kodu remont tiksub pidevalt kuklas ja kui sa lõpuks koju jõuad, siis vaatad nõutult ringi ja mõtled, et miks miski ei suju. Sohni pani lõpuks minu ajaplaneerimisele piirangud peale ja teatas, et mai kuus on remont prioriteet number üks 😃. Tulemust näete juba alloleval pildil ja see kõik on tänu sellele, et mees pani oma sõna maksma 😂.

Sellest peaks saama tulevikus meie magamistuba. Sohni suutis pühapäeval oma tööriistad asjalikult
juba tuppa toimetada, kuid tundub, et tal hakkas laeva peale sättimisega lausa nii kiire, et on tööriided ukse juurde hunnikusse visanud 😂. Ma ei tea, kas saime üürikorteris mingisuguse trauma, aga oma uues kodus me paneme suurt rõhku heliisolatsioonile. Kui esimest päeva siia remonti tulime tegema, siis kuulsime läbi lae, mida naabrimees televiisorist parasjagu vaatas. Sohni tegi elutoas laega tšiki-priki ja me oleme rahus ja vaikuses mitu naabrimehe peetud pidu maha maganud. Ühesõnaga kõige parem otsus ever! Muidugi selle tõttu on meil lagi ka palju palju madalamal, aga mis siis.

Ainus normaalne pilt, mille elutoast leidsin. Hetkel see seinast seina meie asju täis. 

Nagu näha siis toolideks on meil matkatoolid ja need on ülimalt praktilised kuna neid saab kiiresti kokku lükata ja jalust ära panna ja lisaks on neil pudelihoidjad ka, superlux. Olude sunnil peavad ka meie külalised neid kasutama.

Kuna elame esimesel korrusel, siis akna ette on pandud ka ajutine ruloo, mis on küll kitsa võitu, kuid ajab asja ära. 

Esimene pikk postitus 😃 võibki siinkohal selleks korraks lõppeda.

Milline oli teie esimene kodu? Kas olete üldse pidanud ehitustandril elama? Kas oled rohkem korteri või maja inimene?

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.