Kuna Sohni koju tuleb?

Pilt: Pixabay.com Head esimest adventi! Eelmisel aastal, jõulude ajal, oli Fredi kolme kuune junsu ja tegelikult minu eesmärk oli lihtsalt need jõulupühad kuidagi üle elada. Kõlab masendavalt, aga nii see lihtsalt oli. Tilluksese beebiga on paraku nii, et kõik naudivad jõuluõhtut, kuid meie käed-jalad olid beebimajadusega hõivatud. Lisaks oli Fredi unerütm täitsa metsa poole kogu nende koosviibimiste ja pikkade autosõitude pärast. Proovisin seda üleväsinud last magama kussutada niiet käed tahtsid lõpuks otsast kukkuda. Kuid me jäime ellu nagu võib aru saada, sest muidu ma siin selle aasta jõuluplaane ei kirjutaks.  Me ükskord mängisime ÄSK mängu, kus oli küsimus, et kas oled kunagi valetanud. Kui keegi täiskasvanud inimestest peaks mulle väitma, et tema ei valeta kunagi, siis on see suurim vale, mida ma eales kuulnud olen. Kõik emmed ja issid valetavad jõulude ajal nii et suus suitseb. Ärge tulge mulle väitma vastupidist. Ok, tegelikult Jehoova tunnistajad näiteks jõule ei tähista niie

  Pilt: Pixabay.com Kui ma mõtlesin, et Fredi kõrge palavik on tingitud hambast. Millest siis veel, eks? Ige paistes, veidi lilla, kuid kui ma lõpuks sain oma sõrme ta lõualuude vahele, ei tundnud ma ühtki hambanukikest, teravat kohta. Mitte midagi, mis annaks alust mõelda, et see hammas ikkagi tuleb. Kaua see hammas siis lõikub sellise kõrge palavikuga?  Neljapäeva lõuna paiku tõusis Fredi palavik 39,1-ni. Tundsin, et see on küll nüüd liig mis liig. Võtsin ühendust perearstiga. Kui ma siis loetlesin ette, et tal on köha, nohu ja paar kolm päeva kõrge palavik juba olnud, teatati mulle kohe, et COVID. Sümptomid on sellised ja tuleb esmajärjekorras test teha.  Päriti, kas meil on koroona positiivse isikuga kokkupuuteid olnud. Enda arust pole olnud. Aga kas keegi saab selles 100% kindel olla? Meie tuttavate-ja perekonnaringis pole ühtki positiivset testi antud kuigi nii mõnigi on testimas käinud. Ikka käime toidupoes, ikka oleme kaubanduskeskustes ja lähikondlastel külas käinud, ise külal

Mängimine on lapse töö. Lausa nii hea töö, et aitab hetkekski köha, nohu ja hamba tulekule veidi puhkust ja veheldust. Pühapäeval oli Fredi ikka täitsa rivist väljas. Ta hakkas hommikul justkui hingeldama, mida saatis tugev kahin. Kuna Fredi on meie esimene lapseke, siis me pole veel karastunud kodutohtri paberitega lapsevanemad, sest iga tervisega seotud häda toob kaasa päris suure paanika. Me muidugi pelgasime, et järsku on põnnil bronhiit või kopsupõletik, et oma kahtlustele kinnitus saada, siis üritasin Perearsti nõuandeliinile kuidagi varba vahele saada. Andis ikka oma korda oodata, mis on praegust aega silmas pidades isegi mõistetav. Liinile saades arvati siiski, et tegu on pigem tavalise külmetusega.  Kumbki meist pidi koguaeg Fredi kõrval olema, sest muidu põnn lihtsalt nuttis oma silmad peast. Kui alguses vaatasime, et tal on ikkagi mingisugume isu putru ja keedetud õuna süüa ning palavikku polnud, siis suutsin veidi rahuneda (Sohni küll muretses, kuid hoidis kogu aeg rahulikk

Ma ei teagi, kust kohast alustada, kuid umbes kuu aega tagasi hakkas Fredil nina kõrisema. Ma alguses suurt paanikat ei tekitanud. Kohati muutus see vähemaks, kohati jälle kõrises tihedamini, aga täielikult ära ei kadunud. Justkui paks tatt on kuskil kinni ja ei liigu ei edasi ega tagasi. Esmalt proovisin nina meresoolalahusega (Humeriga) läbi uhada ja seejärel tatipumbaga tatti kätte saada, kuid mitte mingisugust nohu piiska ka välja ei tulnud. Mõtlesin, et järsku lihtsalt mingisugune kollipoiss on tal kuskil seal jalus. Kuid see hakkas päev päevaga aina enam härima ja ega see Fredigi jaoks meeldiv olnud. Ühel hetkel tekkis paanika, et äkki on ta midagi ninna tõmmanud. Helistasin arstile ja sain teada, et tal on siiski nohu (öeldi, et nohul erinevaid vorme ja Fredil olevat üks selle variatsioone), soovitati teha auru ja loputada suurema kogusega  Humeriga nina. Kuna meil inhalaatorit polnud (tellisin selle sama päeva õhtul ära ning seni kuni see kohale jõudis) lasin vannitoas kuuma ve

Siin on minu mees! Igal aastal enne 8. märtsi ma tuletan Sohnile meelde, et tulemas on naistepäev ja juhuslikult olen ma naissoost, mida ta ehk on juba niigi tähele pannud ning väike lilleõis ei teeks paha vastupidi hoopis väga palju head. Sohni pole eriline lillede kinkija kunagi olnud. Ma tean, et inimesi ei saa muuta, kuid seda harjumust ma siiski üritan temast välja juurida. Esiteks, on Sohni väga suur eeskuju Fredile ning ma sügavalt soovin, et temast kasvab noorhärra, kes oma armsamat lilledega üllatab. Seda eeskuju ei saa mina talle suusõnaliselt paraku õpetada, vaid seda peab Sohni oma tegudega noorhärrale maast ja madalast ette näitama.  Ma ei sea lillede osas ülemäära kõrgeid standardeid. Kasvõi üks nelk on väga hea või olgu see Sohni kasvõi Jüri, kes toidupoest selle lillepaki ostukorvi piimapaki ja leivapätsi vahele suskab. Kui ta on kaval Jüri, siis ta võtab sellelt roosikobaralt kileümbrise ära ja ma ei saa nii ehk naa aru, kust poest need nüüd pärit on. Tegelikult mul po

Ma olen viimastel nädalatel ühte asja õppinud-motivatsioon ei tule koos Frediga diivanil istudes, silmad punnis "Mašat ja Karu" multikat vahtides. Ma iga päev lootsin, et saan Mašalt mingisugust energiasüsti, aga seda Hokus-Pokus-Trullalad ei toimunud. Olen vist igasuguse võlukunsti vastu immuunne.  Allikas: GIPHY.com Ma võin seda pettumust võrrelda lapsepõlves saadud traumaga, kui ma kuulasin täiskasvanute "abistavat" nõuannet panna raamat padja alla ning sealne tarkus pidi öö jooksul siirduma läbi padjapüüri, hanesulgede, peanaha ja kolju minu ajuni. Läbi proovitud värk ja võin kohe öelda, et ei toiminud üldse. Nii ka diivanil vegeteerimine annab ainult alust ülemõtlemisele ning suurt motivatsiooni laksu võidki ootama jääda.  Samuti lause-  ma ootan kuni mul motivatsioon peale tuleb-  on täiesti ajaraiskamine. Millegi pärast kolm nädalat tagasi saabunud esimesed tooted seisavad endiselt kastis ning ma pole jõudnud neid veel müüki panna. Kuna meil on nii palju asju

Lõpuks ometi ma suutsin seda. Neli aastat võttis aega ja voilaa- ära tegin. Kõik üllatused ja kingitused ma latran enne õiget päeva Sohnile välja. Ei oska ma seda saladust hoida. Pigem olen nii elevil Sohni kingituse üle, soostub Sohni vaid ühe urgitseva küsimuse küsida, et üllatuse sisust rohkem aimu saada, kui mina juba laon kõik letti. Põhimõtteliselt olen täielik üllatuse killer , kuid teistpidi jällegi on Sohnil ju vedanud, et ma ei suuda tema eest mitte midagi varjata. Sellel isadepäeval ma ületasin end. Hakkasin just kahtlema, kas eelmisel aastal isadepäeva kingituse osas suutsin suud pidada või mitte. Tundub, et oleme läinud seda rada pidi, et kuna Fredi on veel nii väike, siis meie oleme ikka nii isadepäevaks kui ka emadepäevaks üksteisele kingitusi teinud. Lihtsalt, et üksteist erilisemalt tänada kui lihtsalt üle huulte aitäh öelda, sest see lapsevanemlus on elu üks väljakutsuvamaid rolle oma tõusude ja mõõnadega. Ei jäänud seegi isadepäev Sohni ilma kingituseta. Aina enam me