Ma ei teagi, kust kohast alustada, kuid umbes kuu aega tagasi hakkas Fredil nina kõrisema. Ma alguses suurt paanikat ei tekitanud. Kohati muutus see vähemaks, kohati jälle kõrises tihedamini, aga täielikult ära ei kadunud. Justkui paks tatt on kuskil kinni ja ei liigu ei edasi ega tagasi. Esmalt proovisin nina meresoolalahusega (Humeriga) läbi uhada ja seejärel tatipumbaga tatti kätte saada, kuid mitte mingisugust nohu piiska ka välja ei tulnud. Mõtlesin, et järsku lihtsalt mingisugune kollipoiss on tal kuskil seal jalus. Kuid see hakkas päev päevaga aina enam härima ja ega see Fredigi jaoks meeldiv olnud. Ühel hetkel tekkis paanika, et äkki on ta midagi ninna tõmmanud. Helistasin arstile ja sain teada, et tal on siiski nohu (öeldi, et nohul erinevaid vorme ja Fredil olevat üks selle variatsioone), soovitati teha auru ja loputada suurema kogusega Humeriga nina.
Kuna meil inhalaatorit polnud (tellisin selle sama päeva õhtul ära ning seni kuni see kohale jõudis) lasin vannitoas kuuma vee jooksma ning istusime selle auravas rüppe. Igatahes saime lõpuks selle nohu lahti, millega kaasnes paar magamata ööd, sest vaesekesel oli öösiti samuti nina nii tatti täis, et ei lasknud lapsel korralikult magada.
Samal ajal, kui me Fredi kõrisevale ninale mingisugust nimetust proovisime anda, hakkasid tal lõua peale tekkima punased laigud. Alguses arvasin, et järsku sellest, et käisime iga nädal basseinis ujumas ja kloor on liiga palju nahka kuivatanud. Muidugi mul läks see täitsa meelest ära, et ta oli üleliia mandariinidega maiustanud. Helistasin taas arstile, kes arvas, et just see mandariin võib kõige kurjajuur ollagi. Arst lisas, et kui nädalalõpuks paremaks ei lähe, siis läheksin neile Fredit näitama. Panime kreemi peale nagu arst soovitas ja asi hakkas isegi paremaks minema. Lõpuks, kui nädalalõpp kätte jõudis, pole see minu meelest kuigi paremaks läinud. Ega see vist üle öö ära ei kaogi.
Sellel nädala alguses saime lõpuks ometi nohuga ühele poole ja lootsin, et varsti seljatame selle allergiagi. Eile läksime Tallinnasse Deposse ja köögi jaoks tellitud juppidele järele. Issake, kodust välja saada oli ikka ülim. Nüüd, kui Fredi on meil turvatoolis, siis me ei oska teda mitte kuidagi riietada. Tavaliselt paneme talle sukapüksid ja paksemad püksid nende peale. Selga paneme bodi, kampsuni ja kõige peale paksu jope, mille me tavaliselt autos enne turvatooli suskamist tal seljast ära võtame. Öeldakse, et kombekaga või paksu jopega ei tohi lapsi turvatooli panna. Lisaks on tal selle suure vammuse sees maru ebamugav, arvestades seda, et Fredile meeldib veidi jahedam olustik. Enne, kui Frediga kuhugi poodi läheme, siis topime talle selle jope jälle selga, mis on nii tüütu ja Fredi püsimatu hing ei aita samuti sellele eriliselt kaasa.
Tuleb välja, et see jopesüsteem, mida siiani rakendanud oleme, ei toimi. Kujutage ette nüüd mu suurt fustrartsiooni, kui eile peale poetiire on Fredil JÄLLE TATT PÕLVILI. Lisaks köhis ta täna pool päeva. Alles sain teatava vabaduse, et saab poeski käia ilma, et sind ja last kui pidalitõbist ei vahita, sest see kroona on kõik viimseni ära hirmutanud ja tatise ninaga laps on tõeline oht inimkonna jätkumisele. Nüüd, kui noorhärra veel köhib ka, siis on asi ikka täitsa pees. Koju saan küll süüa tellida, kuid koduseinad ausalt võtavad juba vanglatrellide kuju. Külla ka kedagi kutsuda ei saa, sest Fredi on tõbine. Põnn alles hakkas ennast taas inimesena tundma, kui nüüd jälle, põmaki, tatine.
Mis veel nagu kirss tordil on, kui Fredi on tõbine, siis ta sööb ainult putru ja ripub tissi otsas. Kõik muu toidu võin ära unustada, keerab näo ära ja hoiab oma suud nii kinni, pakun, et isegi sõrgkangiga ei ole võimalik seda lahti kangutada. Nii ma siis olen enamus päevast diivani külge aheldatud ja Fredi minu külge. Mõistan, et Fredi vajab lähedust ja rind on halva enesetunde puhul ainus lohutus, kuid mul on tõesti meeletult suur soov oma keha sellistel hetkedel endale tagasi saada. Isegi Sohni saab praegu minult kurja pilgu, kui julgeb mind mööda minnes patsutada.
Me nüüd Sohniga mõtlemegi, et mis variandid meil veel on. Kuidas sõita autoga nii, et Fredi riietus oleks soe, mugav ja turvaline, kuid samal ajal ei peaks toast autosse ja autost poodi minnes teda vammusesse pakkima, poodi jõudes teda jälle lahti pakkima ja siis autosse minekuks uuesti sisse pakkima, et sekundi pärast ta uuesti lahti pakkida ja siis koju jõudes seda kogu protsessi taaskord läbi teha. Kas üldse ongi sellist head varianti? Me mõtlesime meriinokombeka peale. Kuid, kas peame Fredit ka sellega ikkagi toast autosse tarides ja autost poodi minnes korraliku vatiinipolstri sisse pakkima, sest see meriinokombekas tundub ju nii õhuke. Meil pole autol webastot ja see diislijurakas nii kergelt koha peal töötades soojaks ei lähe. Ma tahtsin müüki panna soojakotti, mis eelmine aasta rakendust ei leidnud, kuid nüüd mõtlen, et saaksime selle turvatooli panna, autosse minnes ta meriinokombekaga sinna sisse pakkida seniks kuni auto soojaks läheb. Samas kui see soojakott seal autos koguaeg on, siis see on jällegi külm ja ebamugavalt rõske. HEEELPPP!
Nii palju, kui Sohni luges, siis see meriinokombekas juskui sobib ja ei pea eraldi paksu jope või kombeka sisse teda veel panema-supsti autosse ja supsti poodi.
Ühesõnaga andke nõu. Pliiis!
Adios amigos!
Kommentaarid
Postita kommentaar