Hakkama sain!

Lõpuks ometi ma suutsin seda. Neli aastat võttis aega ja voilaa- ära tegin. Kõik üllatused ja kingitused ma latran enne õiget päeva Sohnile välja. Ei oska ma seda saladust hoida. Pigem olen nii elevil Sohni kingituse üle, soostub Sohni vaid ühe urgitseva küsimuse küsida, et üllatuse sisust rohkem aimu saada, kui mina juba laon kõik letti. Põhimõtteliselt olen täielik üllatuse killer, kuid teistpidi jällegi on Sohnil ju vedanud, et ma ei suuda tema eest mitte midagi varjata. Sellel isadepäeval ma ületasin end. Hakkasin just kahtlema, kas eelmisel aastal isadepäeva kingituse osas suutsin suud pidada või mitte.

Tundub, et oleme läinud seda rada pidi, et kuna Fredi on veel nii väike, siis meie oleme ikka nii isadepäevaks kui ka emadepäevaks üksteisele kingitusi teinud. Lihtsalt, et üksteist erilisemalt tänada kui lihtsalt üle huulte aitäh öelda, sest see lapsevanemlus on elu üks väljakutsuvamaid rolle oma tõusude ja mõõnadega. Ei jäänud seegi isadepäev Sohni ilma kingituseta.

Aina enam me jõuame Sohniga selleni, et vähese mööbliga kodus ei ole asjadel oma kohta. Kui asjadel pole oma kohta, siis kõik on kadunud. Ma olen sellest varem ka kirjutanud ja ütleme nii, et olukord pole just palju muutunud. Ühel hetkel ma märkasin, et olen alles aknalaudu igasugu kruvidest, kruvikeerajatest ja akutrelli otsikutest puhtaks kraaminud, kui võluväel need sinna uuesti tagasi ilmuvad. Fredi on kõiksugu ehitusvidinate peale maru maias ning teeb kõik endast oleneva, et keelatule sõrmed taha saada. 

Varem oli hea, viisin kõik taolised asjad Fredi tuppa, kuid kuna tema tuba on valmis saanud leides nüüdseks rakendust meie kontorina, siis enam seda mugavat varianti kasutada ei saa. Lisaks on Fredi tuba niigi igasugu asju täis, mida püüan kuhugi paigutada, ära anda või maha müüa. Otsustasin, et hoiustamine on selle aasta isadepäeva kingiidee võtmesõnaks. Vähemalt miskigi asi siin elamises saab lõpuks oma kindla koha. Kõlab juskui kingitus meile kõigile. 

Nii me Frediga ehituspoe riiulite vahel ekslesime, et Sohnile leida sobiv tööriistakast. Kuid koju tarisime veidi suurema tööriistakasti, kui algselt plaanisin. Ja siis ma seisin esikus mõeldes kuhu ma selle kasti küll peidan, sest meil ei ole kõrget voodit, mille alla saaksin selle lükata või mõnda suuremat mööblieset, mille taha seda susata. Kelder oli kohe välistatud, sest musta kilekotti mähitud uus objekt oleks Sohnile silma jäänud. Ta teab keldrit ja seal olevaid asju nagu sõrmi oma kätel. Nii ma sammusid toast tuppa ja ragistasin ajusid. Paigutasin, sobitasin ja sättisin seda tööriistakasti potentsiaalsena näivatesse peidukatesse. Suure töö tulemusel leidsin isegi päris hea koha kuhu see kobakas ära mahtus. 

Isadepäev algas enne kuke kiremist, sest Fredi otsustas kell viis hommikul ärgata. 

Enne kui kingituse Sohnile üle andsime, siis tegime traditsioonilise hommikukohvi koogiga. Ja see toorjuustukook mustikatega oli ülimaitsev. Sohni sai kaks pisikest jupikest tööle kaasa, kuid ülejäänud pistsime päeva peale ise nahka 🙈.

Kui ma isadepäeval tööriistakasti peidukast välja tirisin ning Frediga selle Sohnile üle andsime, siis härra imestus oli suur. Veel enne, kui ta kingitust uurima asus, soovis ta teada, kus ma seda hoidsin. Kuuldes, et tööriistakasti magamistoas olevate hoiustuskastide taha voodipesu ja käterätikute kuhja alla peitsin, sest tõenäosus, et Sohni sinna midagi otsima satub on ülimalt väikene. Sohni teatas muigega, et ta just eelmisel õhtul käis sealt Fredi voodipesu otsimas, kuid ei märganud mitte midagi kahtlast. Niiet vedas 😀. 

Kuna Fredi ärkas nii vara, siis isadepäeva ametlik osa sai meil ehk kella kuue paiku hommikul juba tehtud. Tunnistan, et kobisin Frediga üsna pea magama tagasi. Samal ajal kui Fredi koos minuga uinakut tegi korjas Sohni oma tööriiste ja kruvisid elamise pealt kokku ja paigutas need oma tööriistakasti. Ühtlasi lasi Sohni mul peale Fredi uinakust ärkamist edasi magada. Ja see oli paganama hea.

Kui ma juba seda pilti vaatan, siis näen siin päris palju tuttavaid esemeid, mida oleme Sohniga toast tuppa tarinud.  

Kõik Sohni tööriistad on Fredi silmis hittid. Kui palju kordi ta nõuab meie käest Sohni akutrelli, kuid kuna see on nii raske, siis kardan, et seda põrandal uurides jätab Fredi oma sõrme kuhugi alla või kukutab selle kuidagi endale peale. Sohni oli lõpuks sunnitud Fredile ostma mängu akutrelli. Nüüd uudistab Fredi seda tööriistakasti suurema huviga. 

Perega kuhugi välja me ei jõudnudki, sest mina vaaritasin meile järgmiseks nädalaks toitu ette, Sohni tegeles Frediga ning võttis kodu koristamise enda peale. Ja nii see tähtis päev kiiresti õhtusse vajus ning jõudis kätte aeg, kus Sohni hakkas Soome poole sõitma. 

Selline kodune isadepäev meil oligi! 

Adios amigos!

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis 😉.