Kuna Sohni koju tuleb?

Sorry, teksti joondus on ebakorrapärane, sest millegi pärast ei jõudnud me Bloggeriga selles osas ühele nõule ja kõik imetrikid ja nipid, mida katsetasin ei aidanud. Andsin lihtsalt alla 🙈. Pisike osa meie köögist. Ehk ka ainus pisike osa, kus nii alumised sahtlid kui ka üks ülemine  kapp on valmis. Ma mõtlesin seekord rääkida veidi meie köögist. Kõik, kes pingsalt siin loevad ja inimesed, kes külas käivad, teavad, et köök edeneb meil teosammul, aga see ikkagi edeneb kuigi teosammul.   Issand ma just avastasin, kuidas kõik meil teosammul või tibusammul edeneb 😂. Kui masendav . Ma pole veel raatsinud köögi hetke seisust pilte jagada, jätaksin jäädvustused terviklahendusest viimaseks maiuspalaks. Küll aga, ma juba pikemat aega kibelen meie köögi töötasapinnast pajatama. Mul on sellest kohe nii palju rääkida, et vaevalt ma selle postitusega kõik öeldud saan. Igatahes, asume asja kallale.  Ma usun, et mitte keegi ei vaidle vastu kui ma ütlen, et köögis on korralik töötasapind väga olulin

Kes see tänapäeval ühe pintsliga jändab? Kahega saab uus šedööver poole kergema vaevaga valmis. Ma järgnevalt võin näida reaalselt mingisuguse obsessed emmena nagu need ameerika mamad, kes oma pisikesi tirtse mööda iludusvõistlusi lohistavad. Mitte nii hull, aga te ehk mõistate, mida ma silmas pean, eks. Ma arvan, et kõikide vanemate jaoks on nende pisikesed põnnid maailma kõige andekamad lapsed. Ma siinkohal mõtlen, et sa järsku avastad, kuidas ta on tõeline talent isegi lusikaga putru süües mis siis, et pool mööda kõhtu alla veereb. Kuid, kas teil on ka nii, et kui laps kasvõi pulgakesega vastu lauda toksib, siis sa juba ahhetades lööd käsi kokku ning teatad heldinult kõigile, et temas tuleb järgmine maailma kuulus trummar? Ja ma nüüd mainin siin kohe äea, et kui Fredi peksis kunagi pulkadega mööda seinu ja laudu ning mina olin see suurest uhkusest ahhetav emme, kes käsi kokku lüües teatas, et trummar mis trummar. Lisaks ma ütlen kohe ära, et ta on minu silmis olnud ka tulevane pian

Kas te olete kunagi mõelnud, keda te sotsiaalmeedias jälgite? Ma ausalt avastasin, et vahtides kahekümnendates tibide trimmis kehaga pilte, mis tekitavad rohkem masendust kui mind tegutsema sunnivad. Sünnitanud naisena ei suudaks ma ilma noa abita küll oma keha nendega ühe pulga peale saada. Ma isegi ei tea, kas siinkohal nugagi väga palju aitaks. Mul on Fredi ootusest alakõht venitusarme täis ning kõhunahk on omajagu välja veninud. Imetamine on rindadega teinud oma töö ning enam pole need trimmis melonid vaid gravitatsioon tirib neid muudkui alla poole.  Ühel hetkel tegin päris suure puhastuse oma sotsiaalmeedias kuna igal pool ju soovitatakse, et tuleb õppida ennast armastama, endaga rahu sõlmima, võtta ennast sellisena nagu sa oled. Sisul, mida me igapäevaselt tarbime, on otsene mõju sellele, mida me endast lõppude lõpuks arvame, see mõjutab meie mõtteid ja meie otsuseid.  Proovisin jälgida aina enam inimesi, kellega samastun rohkem. Näiteks naisi, kes on emad ja minu vanuses. Kohat

Jepp, uskumatu, kuid mu elus on viimase nädala jooksul nii palju juhtunud ja ma proovin nüüd selle ühe postitusega seda kogu kompotti kuidagi kokku võtta. Esmalt taaskord pajatusi rubriigist "plekirisu ja tema vägiteod", sest see auto vedas mind laupäeval totaalselt alt ( tegemist oli üle-eelmise laupäevaga ). Just siis, kui ma tahtsin end Frediga välja ajada. Viia pakke posti, võtta pakke postist ja noh veidi tuulutada end, sest kodu hakkas muutuma ahistavaks ja mina Fredi jaoks tüütumast tüütumaks kaaslaseks. Kuid vot, auto ei läinud käima ja just siis, kui Sohni on ära. Pealegi küttis mu emotsioonid eriti üles veel see, et pidin ise sinna kapotti alla roomama ja esimest korda elus mässama akulaadijaga ning reaalselt Sohni õpetas videokõne kaudu kuhu miskit ühendada. Selle kõige juures veel kanseldasin meie püsimatut põnni. Polnud teps mitte hea päev ja kui ma mõtlesin, et enam hullemaks minna ei saa, siis olge mureta sai ja kuidas veel sai. Ma ei liialda, et väljutasin ämb

Allikas: Pinterets.com "Ära leia vabandusi ja ära kunagi anna alla. Usu, et see on võimalik, leia viis ja vii see ellu. Sa ei saa kunagi teada, kui sa lõpetad nüüd." Ma mõtlesin pikalt, kas üldse avaldada meie nö. mikro-mini-beebi ettevõttest palju informatsiooni või hoida seda kiivalt enda teada ja siin põgusalt pajatada seniks kuni sellest mingisugust asja ka saab. Selle kahtluseussi võis ka tingida mõnetine hirm, et käin ja pasundan siin, kui kõvad ettevõtjahakatised me Sohniga oleme, kuid kui asjast ei tule midagi välja, siis lisaks sõprade ja pere ees peame põhimõtteliselt teie ees oma pettumuse pisaraid valama ja haavu lakkuma. Ja siis ma mõtlesin, et kas ebaõnnestumine polegi üks elu osa. Paraku, täna aetakse ummisjalu mingisugust perfektisionismi taga mistõttu eksimusi ja ebaõnnestumisi proovitakse veelgi kiivamalt kuskil teki all peidus hoida. Jube mark on, kui keegi sellest teada saab. Vaju või maa alla. Ja ma olen juba selles ettevõtluses varasemalt halbu valikuid