Kuna Sohni koju tuleb?

Allikas: Pexels Olen üritanud juba mitu õhtut siia muljetama tulla, kuid Fredi unerütm on viimased nädal aega täitsa metsas. Kuna mina sammun temaga ühte rada, siis ilmselgelt tänu sellele on ka minu päev ideaalist kaugel. Muidugi selle metsa läinud unerütmi juures on üks positiivne pool see, et ma saan vabalt põõnata hommikul kella kümneni. Inimesele, keda ei saa isegi peale emaks saamist pista hommikuinimestega ühte patta, on see ühest küljest kui issanda kingitus. Aga.... Hilja üles, hilja voodi, nõnda vaesus majja toodi 😂. Hommikuse hilise ärkamise pahupooleks on Fredi ööunne jäämine alles kella üheteistkümne ajal. Heal juhul. Lõpuks kui ma ta magama saan on minu aju kui tilgatumaks pigistatud sidrun ja ma võin vabalt pimedas magamistoas rahus ja vaikuses ühte punkti vaadata päris pikka aega ilma, et ma hiljem mäletaksin, kas ma üldse hetk tagasi millegile mõtlesin. Välja arvatud muidugi see, et meie magamistoas on 29 laelauda, seda ma mäletan selgelt. Lisaks ma saan voodis lebade

Uudiseid lugedes ei saa üle ega ümber kommentaariest Ega seal midagi uut ei olnudki üks ja see sama laul, et Skype ju on, enda viga, et nii elan jne. Mehed teenivadki seal rasket raha, hull asi nüüd, eks. Taaskord jäävad silma stereotüübid, kus arvatakse, et kodumaale tullakse ainult lakkuma. Allikas: Delfi kommentaarium Sirvisin eile õhtul kõikvõimalikke uudiseid nende piirangute kohta, mis Soome nüüd seadis ja mis kolmapäevast kehtima hakkavad. Mõtlesin, et ehk on miskit muutunud. Ma ei tea, näiteks kui testimine kohustuslikuks muudetakse, siis põhimõtteliselt saab Tallinna Helsingi vaheline laevaliiklus ju jätkuda. Kuigi ma isegi arvan, et kui näiteks kohtustuslik testimine kehtestatakse on S pigem Soomes, kui laseb end kaks korda nädalas torkida. Muidugi me lepime sellise olukorraga, kuid ikkagi on üksteisest eemal olemine nõme ja tüütu. Aga noh, enda valikud, eksole.  Ma saan asjast siis nii aru, et nakatanute arv Eestis 100 000 elaniku kohta on päris kõrge ja varasemalt oli laeva

Ossa püha püss! Ma olen ühel ajal nii ärevil kui ka segaduses ja mõtlen siin pingsalt, mida küll oma ajaga peale hakata. Miks? Sohni läks Frediga maale ja mina jäin koju, et endale seda enda aega võtta ja tegelikult plaanisin tööd teha. Kui hästi läheb, siis lähen teen ühe mõnusa pika jalutuskäigu ka veel. Polegi sellist pikemat tiiru terve igaviku teha saanud.  Ma tegelikult mõtlesin, et see sigala, mis hetkel meie kodus valitseb on vaja ära kraamida, kuid mitte kuidagi ma ei raatsi seda vähest aega selle peale kulutada. Pealegi pole ma Fredist veel nii pikalt korraga eemal olnud. Totaalselt võõras tunne. Ma tean, et nad saavad Sohniga väga hästi hakkama, kuid lihtsalt see tunne, et sul pole kontrolli asjade üle ning kuna ma ise olen kogu aeg Frediga ninapidi koos, siis on lapsega tekkinud oma rütm. Imetamise vähendamisega oleme ka nii kaugele jõudnud, et ainult uinuma jäämiseks vajab Fredi tissi, kuid autosõitudel jääb ka ilma selleta kenasti magama. Pealegi, kui mind silmapiiril ei

Ma võtsin eile suurema koristuse ette, sest noh Fredi juba istus liiga sageli põrandale maha, et kanna alt prahti ära noppida. Ma lasen tal paljajalu vurada, sest sokkides on liiga libe. Ma ei tea, kuidas teil on, aga meie tegelasele need kummipunnid seal soki all ei mõika kohe üldse. Õigemini ta on paljajalugi hindab oma kiirust ja pidurdusteekonna pikkust veidi valesti. Põrkus teine eilegi kaks korda seinaga kokku. Aga ma ei mäleta kuna ma põrandaid viimati kraamisin või isegi imurdasin. Lõpuks, kui Fredi juba kaks korda minule oma jalad ette viskas, et ma need puhtaks patsutaksin, sain aru, et ega ma seda koristamist enam kuhugi poole edasi lükata ei saa.  Allikas:GIPHY.com. OMG kas mäletate "Mr. Proper puhatab....." ?Ja rohkem ma sõnu ei mäleta aga viis kummitab. Ma siis köögisahtleid koristades, pesu pestes jäin neljale asjale mõtlema. Tegelikult on need nii igapäevased ja lihtsad asjad, nii iseenesest mõistetavad. Esiteks, sokimajandus. Meil on üks pisike kott sokikorvi

Sellel nädalal on mind saatnud moto leia igast halvast kübeke head. Näiteks Sohni on sellel nädalavahetusel tööl, mis on ühtepidi maru kurb, kuid teistpidi jällegi püsin ma äsja alustatud toitumiskava jälgimisega kenasti reel. Paar korda vihtusin isegi trenni teha. Teiseks hakkasin ma suure hoolega tööd tegema niiet kõik õhtud olen nina pidi arvutis. Pole segavaid faktoreid, sest kui Sohni kodus on, siis ma kohe kuidagi ei suuda ma ennast töölainele seadistada. Pealegi need meie omaette ajad on niigi paras defka kraam. Kui me neid ka nädalalõppudel kuidagi ei kasuta, siis varsti oleme justkui kontvõõrad.  Meie plekirisu ( ma olen selle auto peale lihtsalt nii solvunud, et ma endiselt ei suuda teda kuidagi paremini nimetada ) on juba nädal aega remondis olnud seetõttu ma taolist nime kasutangi, sest meie neljarattaline raharöövel ei kuule seda. Kui kuuleks, siis maksaks arvatavasti valusalt kätte ja jätaks mu tee peale. Mõtlen sügavalt sellele, et võiksime selle auto nüüd maha müüa. Lih

Kastid on hitid. Isegi veinipokaali kasti proovis end ära mahutada, kuid tema pettumus oli suur, kui see nätaki laiali vajus.  Fredil tulevad hambad täiskomplektiga-kõrge palaviku, kõhulahtisuse ja valunutuga. Kaua see kestab, sest alles üle-eelmisel nädalal ma sain magada vahepeal järjest kolm tundi, sest tema üheksas hammas pistis igeme vahelt oma valge tipu välja. Ma hommikuti suutsin vaevu ärkvel püsida, nokkisin diivanil istudes ja lugesin minuteid kuna saan Frediga lõunaund tegema minna. Nüüd tundub, et lõikub kümnes hammas. Kuid teist ööd kella kolme ajal hakkab trall pihta, kus Fredi valu pärast üürgab ning varahommikul ta lihtsalt ärkab üles hõikudes kõrva ääres uuuuu uuuuu. Üks kord, kui Sohni sellest uutamisest välja ei teinud, siis Fredi muutis taktikat ja lisas uutamise lõppu issssiiii. Ma pakun, et see oli nüüd siis äkki kolmas või neljas kord kui ta issi ütles.  Kusjuures enne jõule võtsin vastu otsuse Fredi imetamist vähendada. Ma andsin talle rinda nii nagu noorhärral