Mulin

Sellel nädalal on mind saatnud moto leia igast halvast kübeke head. Näiteks Sohni on sellel nädalavahetusel tööl, mis on ühtepidi maru kurb, kuid teistpidi jällegi püsin ma äsja alustatud toitumiskava jälgimisega kenasti reel. Paar korda vihtusin isegi trenni teha. Teiseks hakkasin ma suure hoolega tööd tegema niiet kõik õhtud olen nina pidi arvutis. Pole segavaid faktoreid, sest kui Sohni kodus on, siis ma kohe kuidagi ei suuda ma ennast töölainele seadistada. Pealegi need meie omaette ajad on niigi paras defka kraam. Kui me neid ka nädalalõppudel kuidagi ei kasuta, siis varsti oleme justkui kontvõõrad. 

Meie plekirisu (ma olen selle auto peale lihtsalt nii solvunud, et ma endiselt ei suuda teda kuidagi paremini nimetada) on juba nädal aega remondis olnud seetõttu ma taolist nime kasutangi, sest meie neljarattaline raharöövel ei kuule seda. Kui kuuleks, siis maksaks arvatavasti valusalt kätte ja jätaks mu tee peale. Mõtlen sügavalt sellele, et võiksime selle auto nüüd maha müüa. Lihtsalt rahakotile hakkab. Sohni on seisukohal, et kui me selle nüüd täitsa korda saame, siis pole mõtet müüa. Ma olen kaotanud igasuguse viitsimise vaielda. Olgem ausad, kõik mis puutub autodesse on Sohni tegevusala ja otsustamise valdkond, ma üldjuhul oma nina sinna ei topi. Kuid kui järgmine aasta on samuti remont remondi järel. Paarsada eurot siia, paarsada eurot sinna ja paarsada eurot tänna, siis ma saan Sohnile nina peale visata MA JU ÜTLESIN SULLE. Eks ma ikka loodan, et seda ei juhtu. Väga loodan. 

Sain täna teada, et auto saame kätte hiljemalt neljapäeval. Mõnes mõttes on see hea. Ma liigun palju rohkem jalgsi ja kuna olen leppinud väiksema kohaliku poega, siis see on üllatavalt säästlik eluviis. Kusjuures eile oli poes politsei kontroll, kas kõik poes viibijad kannavad ikka maski. Issand, kuidas ma seda maski vihkan. Mu prillid on sellepärast pidevalt udused, käin lettide vahet kobades poolpimeduses, toppides igat toodet nina alla, et aru saada millega tegemist. Ilma prillideta ka ei saa olla, sest siis ma olen puhta pime. Lisaks Fredi kakub seda maski pidevalt eest ära, mis on nii tüütu. Tüüüütuuu.

Töö ka edeneb. Ma tegin endaga kokkuleppe, et kuu aega panen täie auruga, sest sügisel ilmavalgust näinud toode on just perfektselt ideaalne kingiidee sõbrapäevaks. Ja teate, esimesed tellimused meie vastvalminud e-poes on juba olemas. Täpsemalt, kaks tellimust. Arvuliselt küll vähe, kuid minu jaoks mõõtmatu väärtusega. Te ei kujuta ette, kui jõhkralt vinge õnnejoovastus mind valdab, kui keegi soovib minu loodut osta. Selle paari tellimuse peale tekkis selline motivatsioonilaeng. Ja need üksikud tellimused panevad mu niimoodi tööle, et mul kaob täielik vajadus süüa, potil käia või magada. Ma isegi ütleksin, et see meenutab kohati armumise tunnet. Pole ka imestada, et see on sõltuvust tekitav, hehe. 

Ilmselgelt on tellitud toote pakendamine kõige magusamalt magusam osa.

Fredi lainelt nii palju, et ta on ütlemata suur ja tubli poisu. Nimelt mina, aasta ema, läksin lapsega kelgumäele tema esimest liugu tegema. Peale tema lõunaund avastasin, et ma unustasin talle mähkmed jalga panna, õnneks oli aluspesu jalas. Muidugi mulle siis koitis, miks ta korraks õues maru viril oli. Teate, ta ei teinud piiskagi püksi, mitte ühte ka. Kõik saime peale tema ärkamist potti tehtud. Kui see pole võit, siis ma ei tea, mis see on. Aa ja ta on nõus kelguga mäest alla laskma, kuid niisama kelguga sõita talle enam ei meeldi. Ma pole siiamaani suutnud välja nuputada, mis talle selle kelgusõidu juures  järsku nii suurt ebameeldivust valmistab. Ok, ta on päris mitu korda sellega kummuli käinud. Äkki see?

Nüüd sai kõik tähtsam edasi antud.  

Oli tore jälle üle pika aja lobiseda. Ma nüüd lähen missioonile, sest avastasin, et Fredi on vetsupoti loputuskasti nupu pihta pannud ja kuhugi ära käkkinud. Ütleme nii, et mul on seda varsti hädasti vaja. 

Adios amigos!

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida Facebookis ja Instagramis 😉.