Ainus pilt, mille ma oma telefonist Fredi, Käo ja Mila piltide seast leidsin 😅 Ma olen siin mõnusasti diivanil pleedi sisse mähitud trimpan rahustavat piparmündi teed ja mõtlen, et kas keegi tahaks korraks mu pead endale laenata. Puhkaks temast veidi. Nüüd asja kallale. Ma sain tööle ja see kõik juhtus kuidagi ootamatult. Ma ei tea, kui paljud teist teavad, aga ma proovisin siin vahepeal Keskkonnaameti ridadesse end pressida. Paraku, mind ei kutsutud isegi mitte intervjuule. Kui ma nägin meie kodukohas oleva kooli töökuulutust, kus otsitakse noorsootöö juhti, siis ma kõhklesin päris pikalt, kas nüüd kandideerida või mitte. Mul polnud töökohale vastavat haridust ega ka mitte mingisuguseid koolis töötamise kogemusi. Sohni, siis teatas, et ei on ka vastus. Nii ma panin lõpuks oma CV ja motivatsioonikirja teele. Järgmisel hetkel ma avastasin, et mind on kutsutud töövestlusele. Vot, siis lõi küll korraks jalgealuse võbisema, et oodake nüüd korraks, vajutaks õige -pause- nupp. Ja kui ma
Tavaline mutt blogimas endast, kuid peamiselt oma elukaaslasest Sohnist, meie aastasest põnnist Fredist. Lisaks, mis toimub meie koduseinte vahel ning kuidas me veel kohaneme sellest uues ja avastamist täis lapsevanemluse maailmas. Sea end mõnusasti istuma ja loe näiteks paar esimest blogipostitust läbi, et rohkem aimu saada.