 |
| Ainus pilt, mille ma oma telefonist Fredi, Käo ja Mila piltide seast leidsin 😅 |
Ma olen siin mõnusasti diivanil pleedi sisse mähitud trimpan rahustavat piparmündi teed ja mõtlen, et kas keegi tahaks korraks mu pead endale laenata. Puhkaks temast veidi.
Nüüd asja kallale. Ma sain tööle ja see kõik juhtus kuidagi ootamatult. Ma ei tea, kui paljud teist teavad, aga ma proovisin siin vahepeal Keskkonnaameti ridadesse end pressida. Paraku, mind ei kutsutud isegi mitte intervjuule. Kui ma nägin meie kodukohas oleva kooli töökuulutust, kus otsitakse noorsootöö juhti, siis ma kõhklesin päris pikalt, kas nüüd kandideerida või mitte. Mul polnud töökohale vastavat haridust ega ka mitte mingisuguseid koolis töötamise kogemusi. Sohni, siis teatas, et ei on ka vastus. Nii ma panin lõpuks oma CV ja motivatsioonikirja teele.
Järgmisel hetkel ma avastasin, et mind on kutsutud töövestlusele. Vot, siis lõi küll korraks jalgealuse võbisema, et oodake nüüd korraks, vajutaks õige -pause- nupp. Ja kui ma eelnevalt mainisin, et olen üsna koolikauge olnud, eks. Kui ma jõudsin töövestlusele ning mõtlesin, et ebatavaliselt rahulik on siin. Noh, mulle teatati, et lastel on sügisvaheaeg hetkel. Ma isegi ei tea kuna koolivaheajad on 😄. Kuid juba samal päeval sain uudise, et mind oodatakse uuest nädalast kooli tööle.
Täna on mul konkreetselt see päev, kus ma mõtlen täiega üle. Kas ma saan hakkama? Ma pole ju elu sees huvijuhi aga ka noorsootöötaja kohustusi täitnud. Halloo, ma olen kolm aastat kodune olnud. See juba ütleb nii mõndagi, miks ma siin vaikselt end piparmündi teega rahustada püüan.
Lisaks ma tahan Pupujukuga edasi tegeleda, kuid kas mul on aega, jaksu ja muidugi peale palgapäeva ka motivatsiooni seda käima lükata. Lõpuks, kuidas Fredi lasteaias hakkama saab? Ta pole ju seal veel lõunat maganud ja ta keeldub seal söömast. Kuna ma tööl ei käinud, siis me võtsime seda harjutamist tasa ja targu. Ühesõnaga, mu pea varsti plahvatab. Kuidagi kõik on nii kiiresti juhtunud, et raske on endal ka sammu pidada. Minu madala võitu enesehinnang ei aita ka just kuigi palju sellele kõigele kaasa.
Minu jaoks on nii suur boonus, et Fredi lasteaed ja kool on käe jala juures. Kõik on kodu lähedal. Lisaks on minu sellel õppeaastal 0.75 kohta, mis on Fredi esimese lasteaia aasta juures väga hea. Kuigi töövestlusel üles loetletud tööülesannete puhul tundus, et see koormus on küll tunduvalt rohkem. Tol momendil oligi uut infot nii päris palju.
Nüüd, kus ma kooli tööle sain, hakkas Sohni ka aktiivselt Eestisse tööd otsima. Õigemini on ta seda juba mõned kuud vahelduva eduga teinud. Esmaspäeval uuendas CV keskuses oma andmeid ja juba järgmine päev helistati ja kutsuti vestlusele.
Kõige tipuks on Fredi haige ja mul pole õrna aimugi, kas ta saab esmaspäevaks terveks või mitte. Sest juba 1. novembrist lähen ma ju tööle. Mõtlesime välja plaani, et Sohni võtab nädala isapuhkust. Vajadusel läheb ta töövestlusele koos Frediga.
Aga hoolimata sellest pisikesest ärevusest kogu uue elu juures, hingan ma jälle kergendatult. Ikkagi olen varsti finantsiliselt iseseisev. Ausalt, see on nii nii oluline minu jaoks. Viimasel ajal olin ma sellise rahalise vabaduse puudumise tõttu väga fustreeritud. Just see oma raha olemasolu. Selle puudumine tekitas minus nii palju hetki, kus ma tundsin end ikka väga halvasti, et ma ei saa endasse ja meie pereellu materiaalselt panustada.
Ühesõnaga sellised lood siin pool sood!
Ma kobin nüüd magama.
Adios amigos!
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida Facebookis ja Instagramis 😉.
Kommentaarid
Postita kommentaar