Kuna Sohni koju tuleb?

Teate seda tunnet, kui üks suur mädane punn on parkinud nahaalselt keset sinu kaunist näolappi. Sa tead, et kui sa seda pigistad on see valus. Tegelikult ei tohikski seda pigistada, kuid palun öelge mulle üks inimene, kes selle pigistamata jätab?😄 See punn ei lase sul rahus edasi elada ja valust hoolimata sa ikkagi lähed seda hävitama. Me teeme mõnikord vabatahtlikult tegevusi, millega kaasneb valu olles sellest täiesti teadlik, kuid see ei takista meid seda tegemast. Oh, ei. Samasse kategooriasse ma liigitan ka imetamise.  Need, kes võib-olla veel ei tea, siis Fredi on endiselt rinnalaps. Varasematele hüüdnimedele piimavasikas ja tissipuuk võib vabalt lisada PIRAAJA kuna ei möödu päevagi, kus ta minu valulävi piire ei kompaks.  Allikas: GIPHY.COM Kui ma kurtsin umbes poolteist kuud tagasi, et tema hammaste skoor on null, siis nüüd ilutsevad ta suus kaks tuttuut ja õige teravat hammast. Olge mureta neid tuleb veel nagu seeni peale vihma, sest suutsin vapralt üle elada taas ühe intriig

Allikas: Pinterest.com Kui ma näen oma tädipoega taas üle pika aja, siis ta alati küsib minult, et mitmendat kevadet sa nüüd õitsed? Selle kohaselt ma ei põe, et olen vana. Juhul kui ta hakkab ühel hetkel küsima, et mitmendat talve ma närtsin, siis on asi hull ja võib-olla peaksin kuhugi ilukliinikusse aja panema uurides, kas annab mind mõne aastakese nooremaks voolida. Või mõtlema vaikselt sokisäärde kirsturaha kogumisest. Viimane oli nali, igaks juhuks mainin.  Kuidas teil nende sünnipäevadega on? Viimased neli aastat, oma sünnipäeva hommikul, ma alati mõtlen, "noh kullake, mis selle aasta jooksul kah saavutasid? Said millegi suurega hakkama, elasid oma igat päeva nagu see oleks su elu viimane?" Mõtlen tükk aega, mõtlen veel omajagu ja siis kehitan õlgu, et suhteliselt mitte midagi erilist pole nagu  juhtunud, saavutatud või tehtud. Isegi kui sünnipäeva puhul helistati ja küsiti, et millega siis tegeled, oli minu esimene vastus, et last kasvatan ja jätkuvalt teeme remonti.

Me kolisime siia juba siis, kui ükski sein, põrand ega lagi polnud valmis. Polnud ligilähedalgi valmimisele. Ma nii hästi mäletan, kuidas mul oli arvestatav rasedakõht ees ning aitasin Sohnil elutoa lage paigaldada. Ühed majaelanikud ajasid meie paokil elutoa akna all parasjagu juttu, kui Sohni kuulis üht kommenteerimas: "Neil pole lagegi, aga juba elavad sees!". Viimane laelaud sai Fredi toas paigaldatud märtsis 😆. Näed sa, sellised me olemegi! Muidugi me oleme tihti unistanud, et küll oleks hea kui üks ülipädev töömees tuleb ja teeb töö meie eest ära. Lihtne, vähem peavalu, mugav, tore. Oma rahalisi vahendeid silmas pidades pole paraku võimalik kedagi palgata. Sohni arvates minusuguse pedandi kontrolliva pilgu all ei taha ükski töömees töötada või me peame tehtud töö eest hoopiski kolmekordset hinda maksma. Mis siin salata, ta oli vähemalt aus. Kuid inimese aju on üks salakaval asi, mis harjub kiiresti kõiksugu eripäradega. Nii ei märka me näiteks, et esikus on osad liistu