31 tiksuski ette

Allikas: Pinterest.com

Kui ma näen oma tädipoega taas üle pika aja, siis ta alati küsib minult, et mitmendat kevadet sa nüüd õitsed? Selle kohaselt ma ei põe, et olen vana. Juhul kui ta hakkab ühel hetkel küsima, et mitmendat talve ma närtsin, siis on asi hull ja võib-olla peaksin kuhugi ilukliinikusse aja panema uurides, kas annab mind mõne aastakese nooremaks voolida. Või mõtlema vaikselt sokisäärde kirsturaha kogumisest. Viimane oli nali, igaks juhuks mainin. 

Kuidas teil nende sünnipäevadega on? Viimased neli aastat, oma sünnipäeva hommikul, ma alati mõtlen, "noh kullake, mis selle aasta jooksul kah saavutasid? Said millegi suurega hakkama, elasid oma igat päeva nagu see oleks su elu viimane?" Mõtlen tükk aega, mõtlen veel omajagu ja siis kehitan õlgu, et suhteliselt mitte midagi erilist pole nagu  juhtunud, saavutatud või tehtud. Isegi kui sünnipäeva puhul helistati ja küsiti, et millega siis tegeled, oli minu esimene vastus, et last kasvatan ja jätkuvalt teeme remonti. Kõik. Mu jutt tundub nagu ma peaksin Nobeli preemiat võitma või muidu pole elul enam mõtet. 

Kas teil ei tiksu peas vahepeal mõtet, et midagi on nagu puudu? Tunnet, et oled kuidagi ühte punkti seisma jäänud? Minul viimasel ajal on seda päris tihti. Nagu ka see mõte, et miks ma Fredi kõrvalt ei jõua kõikide asjadega tegeleda, millega tahaksin. Tundub nagu mul oleks õige suur saavutusvajadus, kuid lapsega koduses rutiinis olles tunned vahel puudust adrenaliinist. Praegu seda lõiku kirjutades Fredi proovib end mu selja najal püsti tirida ja hoiab mu patsist, et tasakaalu hoida.

Ma ei saa sellest üle ega ümber, aga kui keegi küsiks, et mis ma soovin, siis viimased kaheksa kuud, on minu peamiseks sooviks saada veidi rohkem oma aega. Salamisi mõlgutan mõtteid meie ettevõttest, mille poole tibusammudega ka liigume. Kordan TIBUSAMMUDEL, sest selleks on mul Fredi uinakud, mida ta väga tihti ja pikalt teha ei harrasta. Lohutan end, et kui Fredi saab rinnast võõrutatud, läheb asi kergemaks.

Viimasel ajal tunnen, et pole sellist sütitavat eesmärki, mille saavutamise nimel oleksin ennastunustavalt nõus pingutama. Selleks, et oma mõtted peas korda seada, tellisin nii endale kui ka Sohnile Eesmärkmikud. Ma ei suuda Beebiraamatutki korralikult täita ja minu Eesmärkmik kogub viimased kuu aega kummuti peal tolmu. Pole ühtki kriipsu sinna teinud. "Mis sul küll viga on? Võta end kokku!": sajatan endale seda Eesmärkmiku vahtides tihti ja siis kobin õhtul voodisse, võtan kätte eriti köitva krimka uppudes tundideks selle sisse. 

Sünnipäeva õhtuks suutsin välja mõelda, et tegelikult pole seis üldsegi nii hull. Kindlasti TOP 1 saavutus on Fredi. Olenemata sellest, et ma teda ikkagi ei suutnud loomulikul teel sünnitada. Kuid see tunne, et oled kellegile andnud elu, on ütlemata võimas. Tore, et meil on kodu, mis on küll poolik, aga ikkagi meie oma. Olen viimase aasta jooksul väga palju aega pühendanud endale. Tõesti, ma ei mäletagi kuna viimati ma üldse nii palju enda kallal tööd tegin. Saavutasin kehakaalu, mille juures ma ennast paganama hästi tunnen. Ma meeldin endale iga päevaga aina enam isegi siis, kui olen kaetud pudru, lapse okse, piima või püreega. Enesekindlus, mis veel aasta tagasi oli kandunud asjade nimekirjas, on nüüd taas leitud. 

Kui veel aasta tagasi mind väga huvitas, mida teised meist ja meie elust arvavad, siis nüüd paljud asjad jätavad mind täitsa külmaks. Kuigi selles vallas on veel pikk maa minna ja jätkuvalt on asju, mis poevad naha vahele kuigi ei peaks. Enamus meie sõpru, sugulasi, tuttavaid, osa perekonnast ei tea, et see blogi üldse eksisteerib, mis ütleb nii mõndagi. 

Ja see blogi. Teate, ma pole kõige püsivam inimene. Tavaliselt hüppan ühelt hobilt teisele, jättes tihtilugu asju poolikuks. See blogi on minu jaoks ikka suur saavutus. Olen nüüd juba aasta aega suutnud pea igal nädalal siia midagi kirjutada. Käsi südamel, ma pole oma elus midagi nii järjepidevalt teinud, ausalt. Ma tänan meie väikest jälgijaskonda, kes siin blogis ikka ja jälle uudistamas käivad, kommenteerivad, jagavad ja panevad pöidla püsti. See on parim tänu, mida üldse tahta. Aitäh!

Siinkohal on hea aeg lõpetada, enne kui liiga juustuseks muutun :)

Adios amigos!

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis 😉.