Viimased kolm päeva olen tundud täielikku emotsionaalset madalseisu. Alles eile hommmikul arvasin naiivselt, et on uus päev, uus nädal ning mustad pilved mind enam ei kimbuta, kõik tujude kõikumised jäid eelmise nädalaga selja taha, kuid võta näpust. Õhtul tuli tungiv soov üksi kuhugi üksikule saarele põgenedat taas tagasi. Sohni arvas, et üksiku saare variant on maru nadi, hakka seal Tarzanit mängides endale ise süüa hankima ja okstest ulualust ehitama. Ma mõtlesin täpsutada, et minu üksikul saarel on konditsioneeriga täismugavustega majake. Majake võiks külgneda kena rannaga, mis on ilma tüütu kajaka kriiskamiseta, mida ma paraku eriti vihkan. Et mul on seal isiklik kokk, koristaja ja kena kelner, kes kannab kandikul mu ette kookospähklikoore sees kosutavalt jahedat kokteili. Ära ka ei ütleks lisapersonalist, kes suurte palmipuulehtedega mulle tuult teevad samal ajal kui ma oma õrna nahka lõõmava päikese käes punaseks praen. Kui juba unistamiseks läks, siis jutukast iluteenindajast ka ära ei ütleks ning kui ma juba seal niisama vedelen võiks ta mulle korraliku pediküüri teha, sest ma oma lolli aruga läksin palja jalu muru niitma niiet äkki suudaks ta mu sookolli rohelised jalad taas endiseks muuta. Kõlab nii paganama ahvatlevalt.
Tegelikult taolised madalseisud külastavad mind aeg ajalt ikka. Tihtilugu see möödub sama kiiresti kui tuli ning ma ei suuda enam tagantjärele mõelda, mis selle kõik võis põhjustada. Selle üheks suurimaks põhjustajaks on kindlasti väsimus. On olukordi, kus minu emotsionaalsele kokkuvarisemisele ei ole palju vaja. Üks kord piisas näiteks ühest Sohni vedelema jäetud kommipaberist, mis tõi endaga kaasa tuumakatastroofile ligilähedase tragöödia. Samas nüüd, mitmeid kuid hiljem, ma kihistan seda meenutades naerda kuigi tol korral ma mõtlesin selle tühipalja kommipaberi pärast kohvri ja tite kaenlasse haarata ning minema minna. Ma muidugi ei läinud kuhugi, sest hakkasin mõtlema, et kuidas teised minu kommipaberi draamasse küll suhtuvad. Arusaades, et mitte kübetki nii tõsiselt kui mina, jäin Frediga ikkagi koju. Seekord on kindlasti üheks põhjuseks Fredi hammas, mis lõikub ning põnn on täpselt sellises meeleolus nagu oleks mesilaselt nõelata saanud. Tegelikult lähemal vaatlusel tundub, et lausa kolm hammast pistavad oma pead järjest igeme vahelt välja.
Vahel ma tunnen, et asi on imetamises, sest on olukordi ja perioode, kus ma mõtlen, et enam ei jaksa, ei suuda ega taha. Tõsimeeli ma aegajalt Googeldan "miks last rinnaga toita on hea" tuletamaks endale meelde, miks ma seda ikka veel teen. Teistpidi on jälle aegu, kus ma vaatan heldinult, kuidas Fredi sööb mõnuledes rinda samal ajal mõmiseb nagu väike karumõmm ja silitab mu kätt. Naudid seda tunnet, et oled kellegi jaoks asendamatu, vajalik ja rahustav. Mõtlen, et varsti läheb ta lasteaeda ja beebiaeg ongi see aeg, kus lapsele pühenduda nii palju kui võimalik. Kõik see seguneb olukordadega, kus ma vaikselt mõtlen, et kuna ma oma keha täielikult endale tagasi saan. Eriti juhtudel, kus mulle ette hoiatamata hambad sisse lüüakse. Kuna tuleb periood, kus me saame Sohniga kahekesi välja minna? Kuna tuleb aeg, kus ma saan täispika öö magada? Üksinda olla ja mõelda oma mõtteid?
Või on hoopiski viga minu naise ajus, mis töötab vahetpidamata 24/7 genereerides igasugu asju, nähes ühel hetkel probleeme seal, kus neid tegelikult pole, kujutades asju liialt elavalt ette. Või on natukene süüdi minu kõikuv hormonaalne tasakaal. Ma hakkasin mõtlema, et äkki ma salamisi keen hoopis seetõttu, et Sohni mulle maal naljaviluks kausitäis vett peale viskas. Ma arvan, et kulbiga siit, lusikaga sealt ja kausiga veel lisaks, teeb korraliku meeleolukompoti kokku küll. Ja siis ma mõtlen, et miks Sohni mind ei mõista, kui ma tihtilugu ise ka ei saa aru, mis mul viga on 😄.
Ma ei tea, kas on veel neid imetavaid emasi, kes suudavad minuga samastuda? Mis ma ajan. Kindlasti on. Ühesõnaga nädalavahetusel ma koristasin, tegin süüa, pesu pesumasinas ootas kuivama panemist ning tujukas Fredi nõudis minu tähelepanu samal ajal kui Sohni oli ennast mõnusalt sisse seadnud diivanile vaadates Youtubis mingisuguseid videosid. Ka tema oli kogu sellest jaanitrallis väsinud ning vajas veidi omaette aega. Lõpuks ma palusin, et Sohni võtaks Fredi ja vaataks, mis lapsel häda võib olla. Nagu palutud Sohni võttiski lapse, kuid üsna pea ma juba kuulsin seda lauset: "Ta tahab vist tissi.". Nii uskumatu kui see ka pole, suutis see üks tavaline lause mind nii kettasse ajada. Seda üsna mitmel põhjusel.
Hea küll, jätsin oma toimetused pooleli, läksin magamistuppa üritades Fredile rinda pakkuda. Tunnistan, et on olnud mitmeid ja mitmeid kordi, kus Sohnil on selle koha pealt õigus. Imikueas oligi Fredi reaalne tissipuuk mistõttu polnud midagi imestada, kui ta iga natukese aja tagant häälekalt tissi nõudis. Nüüd on Fredi üheksa kuune poisiklutt, kellel lisaks täislastud mähmetele, tühjale kõhule ja unisusele võib miljon muud muret olla. Lihtsalt mõni kord on mul jäänud tunne, et jonnine laps antakse selle "ta tahab vist tissi" ettekäändel lihtsalt mulle sujuvalt üle. Ilmselgelt ma pakun lapsele piimasõõmu ja kui Fredi seda ei soovi, siis automaatselt hakkan ma vaatame, mis tal muret valmistab. Või ma kujutan seda lihtsalt endale ette?
Fredi oli taas kord jonnine samal ajal kui mõte imetamisest mu ihukarvad turri ajas. Olin lühikese perioodi jooksul andnud talle JÄRJEKORDSELT RINDA ning oma mitmendat korda mõlemast nibust hammustada ja näpistada saanud, olin ma jõudnud punkti, kus ma tõesti mõtlesin, et ma kohe kohe hakkan ahastusest täiest kõrist röökima. Lisaks kõigele see meeletu kuumus, õhku pole, higist kleepuv keha ja kerge nälg, mis selja tagant ligi hiilis. Suure tõenäosusega pilt diivanil pikutavast mehest tekitas omakorda mõruda tunde, sest oleksin ise tahtnud kõik kohustused sinnapaika jätta ja samuti sellise palavusega seal ilma süümepiinadeta vedeleda ning oma Miss Marple'it vaadata (mida ma järgmisel päeval ka tegin). Ma tean, et ma poleks suutnud rahulikult purgiski püsima, kui kodu on seapesa. Isegi kui Sohni siit ja sealt enda aega napsas võttis ta jooksvalt Fredit ja hoolitses õhtusöögi eest. Nüüd, nädala sees, pole mul sedagi.
Ühel hetkel jäi Sohni Frediga elutuppa samal ajal kui mina magamistoas pesu kuivama panin. Kuulen, kuidas Sohni tujust ära lapsega magamistuppa tuleb. "Ei, ära ütle! Kui sa proovid veel korra seda öelda, et ta tissi tahab, siis ausõna ma saadan su ühte kohta", teatasin ma närviliselt pesu kuivatusrestile visates. "Ta tahab vist tissi", ütles Sohni ikkagi. Lajatasin kõhklematult vastu "Käi per**e!". Tavaliselt ma saadan Sohni viisakalt seenele, kuid seekord ma enam ei suutnud. Saatsin Sohni otsemat teed sinna kuhu Päike ka ei paista. Tuntud tõde, et sõnumitooja lastakse alati maha nii sai Sohni koosa kätte kuigi ta üritas rääkida pigem Fredi eest. Ma olin nutu äärel, soovides lihtsalt koduuksest välja joosta. Ma ei tea, mis imetrikke Sohni Fredi rahustamiseks proovis, kuid tol hetkel ma lihtsalt mõtlesin, et paku talle vett, püreed, vaadata mähet, pane igemegeeli, pista laps näiteks kraanikaussi vette ligunema ja siis, kui ükski nendest asjadest ei toimi tule minu juurde jutuga, et äkki Fredi tahab tissi. No nii juhtus ja ma isegi ei mäleta, kas julgesin oma rindu piraaja lõugade vahele panna.
Taoline oli nädalalõpp ja paraku ka algus meie segasumasuvilas. Kuigi hetkel ma ei saa üldse nuriseda, sest Fredi mängib ilusti omaette ja mina sain kiiresti selle jutukese siin lõpuni trükkida. Elu ongi nagu ameerika mäed, kus kord läheb hästi ja kord oled jalgupidi poris. Mis seal ikka, lähen mängin Frediga nüüd peitust. Lisaks toidule on see ainus, mis tal tuju üliheaks teeb ja proovime siin sõbralikult ulualust edasi jagada.
Adios amigos!
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis 😉.
Kommentaarid
Postita kommentaar