Kuna Sohni koju tuleb?

Ja mina veel üleeile rõõmuga kepsutasin sünnitusosakonda lai naeratus näol, et vot siit me lahkume juba kolmekesi. Lõin ainult käega arstide jutule, et asi on naljast kaugel.  Õhtul kui aeg oli magama minna, siis oli irve mu näolt kiirelt pühitud. Esiteks saime peretoa, kus oli küll WC, kuid dušš paiknes koridori peal. Vastu vaatasid kaks eraldi voodit ja tuba oli nii soolika kujuga, et võimatu oli neid kuidagi kõrvuti mööbeldada. Madratsid ei kannatanud kriitikat. See polnud madrats vaid tavaline kivikõva porolon, vedrudest polnud haisugi. Enne uinumist teatas Sohni, et Kaitseväes oli sambla peal ka kordades pehmem magada ja lebomatt oli praegust olukorda silmas pidades lausa lisaluksus. Me oleme Sohniga metsaonnis puitplatel maganud ja reaalselt oli see ka pehmem kui see jubedus. Kõik see "luksuse luksus ja meeletu mugavus" maksis 22 eurot öö, millega tuli leppida, sest sünnitusosakond oli täis ja paremad peretoad meie nina alt ära napsatud. Lisaks õhtul tundsin,

Pilt: Bruno Glätsch, Pixabay Täna 39+2 rasedusnädal. Mnjaa pean alustama ikka sellega, et ega need valud pole mind maha jätnud. Eile sain taaskord korralikult valutatud, lausa mitu tundi. Lõpuks võtsin üht tarkust kuulda ja ronisin lõpuks sooja vee alla, et selle põhjal saab aru, kas tegu on valetuhkudega või õigetega. Pika vee all ligunemise järel olid valud jälle läinud. Niiet kolm on kohtu seadus. Kuna Sohni on hetkel kodus, siis võtsin seda valutamist ikka ülirahulikult.  Oleme ootel, et igal hetkel sünnitama minna. Samal ajal on mul meeletu ärevus sees, et marakratt ei kavatsegi see ega järgmine nädal välja tulla. Üks nädal on Sohni nüüd kodus olnud ja reedel ehk siis juba homme peab ta tööle ütlema, et kas läheb järgmiseks nädalaks veel Soome. Lõpuks on nii, et Sohni on veel järgmise nädala kodus, aga lapsest pole ikkagi kippu ega kõppu ja kõik jookseb suure hurraaga kiiva. Ei taha peale sünnitust olukorda, kus Sohni on juba puhkusel istunud ja peale sünnitust jään

Pilt: https://community.babycenter.com Sohni võtab lapsele nime panekut meheliku rahuga- küll saab, vaatame otsa ja see õige nimi tuleb kohe pähe nagu niuhti. Mina nii ei saa, midagi peab juba valmis olema mõeldud, mingi nimekiri peab olemas olema 😔. Nüüd, kui on teada, et meie uueks pereliikmeks tuleb poiss, siis nimede osas on poole vähem tööd ja esimene nimekiri on meil täitsa olemas. Mõtlesin natukene siia ka kirjutada, et mida me valinud oleme ja mis on välja langenud ning mis sõelale jäänud. Seda kirjutades ja nimesid uuesti läbi arutades jäävad sõelale ikkagi vaid üksikud 😂. Asi seegi.  Tegelikult on üldse nii, et kõik küsivad, mis meie nime valikud on ja kõigil on mingisuguse variandiga kohe häda. Küll saab selle kallal narrida, küll on raske hääldada, küll see meenutab kellegile mõnda ebameeldivat tuttavat/sugulast/inimest, on liialt eestimaine ja mida kõike veel. Jah, tuleb tunnistada, et  mõnede valikute osas on mind ka maa peale toodud. Samas ma saan nüüd aru küll

Mina vaatamas iga päevaselt beebigruppi. Reaalselt mõtlen sealt ära tulla-.Pilt:  https://community.babycenter.com .  Eile käisime Tallinnas minu vennalaste sünnipäeval. Nii kui ma, peale mudilaste pidu, auto ukse enda järelt kinni tõmbasin, et alustada tagasi sõitu koju, hakkasid oiiiiiii millised valud. Ossaaa pagan. Mul on juba üks suurem valehäire valude osas seljatatud täpselt eelmisel pühapäeval . Seekord oli valude ampluaasse lisatud tugevalt vürtsi. Koju jõudes valutasin vapralt edasi ja valude vahel koristasin elamist, sest aju teatas, et kõik asjad mööda elamist pilla palla ja last siia küll tuua ei saa. Proovisime Sohniga ka tuhude vahesid mõõta ja saime aru, et oleme selles osas ikka tõelised amatöörid. Lõppkokkuvõttes ei tulnud sellest midagi välja ja hakkasin kuulama oma sisetunnet. Kuna valud olid ikka väga intensiivsed, siis sisetunne andis märku, et nüüd on meie aeg kätte jõudnud ning me lõpetame seekord kindlasti haiglas. Sohni helistas ülemusele ja jäi koj

Sohni on vallutanud köögi ja teeb esimest korda krõbedat kana magushapus kastmes. Paljusid asju pidi ta asendama, sest kodus lihtsalt kõiki komponente polnud, aga seda huvitavam on lõpptulemus. Hoian kätt pulsil. Esiteks olen veel ühes tükis ja täna keskmiselt aktiivsema päeva tõttu on tutivalu lausa nii kohutav, et iga samm on lihtsalt selline piin, et silmist käib tulejutt läbi. Mul on lihtsalt nii kopp ees. Avitage no minno !!! Kui mu sisetunne varem ütles, et marakratt sünnib enne tähtaega, siis nüüd mul aina enam tundub, et lõpuraseda piinadele ei tule veel nii pea lõppu. Ma isegi ei välista seda, et venitan septembri lõpuni ilusti välja (sülitan kolm korda ja üle vasaku õla ja koputan kolm korda vastu lauda). Hea küll, ma arvan, et olen sünnitama minemisega ka nii kannatamatu eelkõige seetõttu, et seda kiiremini saab Sohni koju isapuhkusele jääda. Kui mu mälu mind ei peta, siis ta saab isapuhkust Soomest korraga välja võtta 17 või 18 päeva. Täitsa lõpp ju. Ta on siis e

Pilt Rawpixel Pixabay.com Kui paljud eile saadet "Kuuuurija" vaatasid? Ma pole tükil ajal nii palju naerda saanud. Kui keegi peaks seda tõsiselt võtma, siis nendel küll huumorisoolikas on umbe läinud.  Need, kes saadet ei vaadanud, siis Erik Orgu eksid otsustasid oma jõud ühendada ning rääkida rahvale, millise mehega tegemist on. Tuleb välja, et meie kuulus toitumisnõustaja on paras maiasmokk ja on lausa neiud saatnud kohvikutesse endale kringlit ja kooki ostma. Lisaks kõigele käib härra Orgu nende väitel ainult 1-2 korda nädalas jõusaalis, armastab aeg ajalt rummi mekkida ja suure pihviga burksist ta ka ära ei ütle. Ühesõnaga neidude sõnum oli justkui selline, et see mees küll pole suurem asi eeskuju propageerimaks tervislikku eluviisi. Kogu selle teema peale tekkis endalgi magusa isu ja nii ma seda omapärast draamat üsna pea rullbiskiviidi seltsis edasi vaatasin. Ma ei kujuta ette, mida härra Orgu küll võis nendele naistele teha, et saada sellise kajastuse

Pilt Pixabay Mina olen alati mõelnud, et sünnitama minek pole mitte mingisugune tuumafüüsika. Limakork tuleb ära, valud hakkavad pihta ja lupsti umbes ämbri jagu vett lendab põrandale 🙈ning siis on selge, et haigla poole minek. Olen ma ikka lollakas, sest tuleb välja, et sünnitegevus võib alata väga erinevalt ja tundub, et selleks on olemas lausa miljon erinevat variatsiooni. Olen siin ja seal ikka maininud neid päevadelaadseid valusid ja emaka kokkutõmbeid, mis võtavad liikumisvõime. Veel eelmisel neljapäeval teatas arst, et laps pole alla laskunud ja võid vähemalt tänase päeva vabalt võtta. Vau, lõpuks ometi eks. See üks muretu päev-neljapäev.  Eile öösel poole kolme ajal käisin mitu korda järjest vetsu vahet. Ei jõua magama jäädagi kui juba uus häda peal. Nii tüütu. Lisaks tekkis midagi uudset ehk iiveldus, mis viis viimse une silmist ja väike ärevus hakkas sisse tulema. Mõtlesin, et kui suuri valusid pole, siis ei hakka paanikat ja häiret tegema. Magama jää

Ülejärgmine päev pärast pikka pidu kutsus Sohni mind õhtul välja. Nüüd pange ennast valmis. Oh issand, see on nii piinlik kuigi olen seda Sohnile ka korduvalt rääkinud. Praegu tagasi mõeldes hakkan ikka veel tahtmatult punastama. Olete valmis? Ma sain aru, et ma ei mäleta Sohni nägu, detailid olid paraja udulooriga kaetud. Pärisin õelt abi, äkki tema mäletas, milline noormees täpsemalt välja näeb. Eip, ka tema ütles, et ei mäleta mitte mingisuguseid detaile, mis mind kuidagi aitaks. Faaaakkk, kuidas ma teda ära tunnen? Juba ma kujutasin ette, kuidas ma mingi võõra mehe juurde kõnnin, naeratav nägu peas. Tõenäosus selliseks intsidendiks on suur, sest pidime kokku saama ühe kebabiputka juures, mis paiknes üsna suure autoparkla ääres ja seda ümbritsesid kortermajade rägastik. Hea küll, eestlasi tunned kaugelt ära, aga hallloooo me asume piirkonnas, kus neid on jalaga segada.  Närv oli ikka päris suur sees, aga ausalt uudishimu oli suurem😂. Läksin kohale ja jumalale tänu oli see k

Täna, täpselt 3 aastat tagasi tutvusime Sohniga Soomes. Selle puhul tuli meil jutuks, et võiks ju blogis ka üht koma teist meie tutvumisloost teiega jagada. See osutus päris raskeks ülesandeks, sest peame seda kuidagi kokkuvõtlikult tegema kuna detailidesse langedes võib sellest välja kukkuda raamatu jagu materjali ja kes seda viitsib lugeda. Sohni arvates võiksime sellest ikkagi kirja panna kolmeosalise loo. Miks ka mitte. Seadke ennast nüüd mugavalt istuma, sest on  storytime . Kui natukene saladuseloori kergitada, siis kaks eestlaste seltskonda, minu ja tema oma, trehvasid 5. septembri õhtul üksteistega tänaval kokku. Me polnud varem näinud, olime üksteisele täiesti võõrad. Tol saatuslikul õhtul olime õega kahekesi rüüpamas mõnda viskikokteili, kuid järsku märkasime, et meil sai coca-cola otsa. Kerge promill oli juba sees ja hammas omajagu verel. Otsustasime jalutada lähedal olevasse tanklasse, et suhkrust mullijooki juurde hankida. Mõeldud tehtud. Tanklast väljudes hakkasime

Pilt PublicDomainPicture Pixabay Aeg muudkui läheneb sellele sünnitusele. Ma mõttes ignoreerin seda täielikult. Tegelikult, mis sellel esmasünnitajal ikka nii väga ette on põhjust pabistada, sest kordagi pole ta seda läbi teinud, valudest pole tal aimugi, täitsa puhas rikkumata leht, ei muud. Mind just see suur teadmatus närvi ajabki. Tahan nii küsida, et mis värk selle loomuliku sünnitusega nüüd siis on? Ma saan aru, et see valuvaigistita sünnitamine on üks paras vägilase tegu. Kui keegi küsib, et kas oled otsustanud epiduraali kasuks, siis minu automaatne vastus on ei. Täiesti välistatud, eks. Come on, ma olen tugev naine. Nii on kombeks vastata. Sünnitanud naised turtsatavad selle peale naerma ja vaatavad mind ilmel  "oh seda lollikest, kellel pole aimugi, mis valud teda ees ootavad". Ühesõnaga öeldakse mulle seejärel pool muigel suuga, et küll sa nõuad seda epiduraali, küll sa nõuad kullake. Pekki, kui te juba vastust teate, miks te üldse küsite😡. Nojah, ma jätan

Ma ei teagi kust alustada. Esiteks olen üsna laisk olnud ja sellel nädalal teid kostitanud kõigest ühe postitustega kuigi kirjutada on meeletult palju. Mustandeid muudkui lisandub ja needki jäävad vahel nädalateks oma aega ootama, sest uusi asju ja mõtteid tuleb niivõrd palju peale. Sellest kõigest on vähe kasu, kui ma seda teiega ei jaga, eksole. Seekord kerge lugemine augustikuu viimastest päevadest. Ajaviiteks klõpsutasin kaameraga ja just neid heinapalle pildistades sain mesilaselt nõelata. Lapsena meenub, et see oli kordades valusam kui nüüd. Reedel tuli päevaplaani ootamatu maale sõit. See oli selline hetkeline otsus, sest kuna me pole jätkuvalt saanud torumeest, kes meie soojasõlme mõõturit paigaldaks (kolmas nädal juba!), siis kogu remont on seiskunud. Sohni teatas, et enne ta esikus midagi tegema ei hakka, kui sellega ühele poole saame. No ja Sohni pole just väga selline inimtüüp, kes niisama kuskil tegevusetult aega surnuks lööks. Teha on tal meie koduga seoses palju.