Otse põhisisu juurde

Millist nime marakatile küll valida?

Pilt: https://community.babycenter.com

Sohni võtab lapsele nime panekut meheliku rahuga- küll saab, vaatame otsa ja see õige nimi tuleb kohe pähe nagu niuhti. Mina nii ei saa, midagi peab juba valmis olema mõeldud, mingi nimekiri peab olemas olema 😔. Nüüd, kui on teada, et meie uueks pereliikmeks tuleb poiss, siis nimede osas on poole vähem tööd ja esimene nimekiri on meil täitsa olemas. Mõtlesin natukene siia ka kirjutada, et mida me valinud oleme ja mis on välja langenud ning mis sõelale jäänud. Seda kirjutades ja nimesid uuesti läbi arutades jäävad sõelale ikkagi vaid üksikud 😂. Asi seegi. 

Tegelikult on üldse nii, et kõik küsivad, mis meie nime valikud on ja kõigil on mingisuguse variandiga kohe häda. Küll saab selle kallal narrida, küll on raske hääldada, küll see meenutab kellegile mõnda ebameeldivat tuttavat/sugulast/inimest, on liialt eestimaine ja mida kõike veel. Jah, tuleb tunnistada, et  mõnede valikute osas on mind ka maa peale toodud. Samas ma saan nüüd aru küll miks paljud vaikivad ja enne lapse sündi välja valitud nime ei avalikusta, aga ma ei saa midagi parata kui olen selline Pläralära-Leenu ja vastan eeskujulikult kõikidele uudishimulikele küsimustele 😆.

Üks on kindel, et me isegi ei hakka oma vaest ajukest liialt koormama kahe nimelise variandi välja mõtlemisega. Poiste nimede puhul on kahte nime minu arvates nii keeruline kokku sobitada ja see kogu kupatus peab veel klappima perekonnanimega, mida ta kannab elu lõpuni. Ühtlasi soovitatakse aina enam panna lapsele ikka selline rahvusvahelisem nimi mitte nii väga eestipärane kuna tulevikus meie lastel suure tõenäosusega ka rahvusvahelisem elu. Jäägugi see teiste arvamuseks, sest me selles osas ikka piiranguid ei pane, kui meile meeldib mõni eestipärane nimi, siis selle ta ka saab. Näiteks on meie nimekirja ära eksinud Priidiku nimi. Siiski täpitähtedega nimed oleme kindlasti välistanud.

Juba algusest peale on mul meeles mõlkunud Rolandi nimi seni kuni sattusin peale slängi sõnastikule. Teate, mida seal Roland tähendab? Ma poleks elu sees uskunud, et selle nime taga peitub mingisugune hullem tähendus, aga võta näpust. Roland on teisisõnu perekonna hälvik ning see oli veel leebe versioon, huvitavaid tähendusi jagus veel. See pani mind mõneks hetkeks kahtlema. Ühesõnaga rasedana võivad mingid pisiasjad tunduda küllaltki suurena. Ok, mu sõbranna ja vennanaine ütlesid nagu ühest suust, et ei tasu seda sõnastikku võtta nüüd tõe pähe ja tundub, et sinna lisab igaüks mingisuguse sõna või väljendi kohta oma tähenduse. Roland on pigem minu lemmik, mille me nimekirja jätsime ja Sohnile meeldis mingi aeg Fredi nimi, mis on nüüdseks samuti üks valikutest.

Augustis hakkas mulle meeletult meeldima nimi Maru. See läheks perekonnanimega väga hästi kokku ja kõlaks kuidagi teistmoodi, lausa originaalselt. Igatahes ma olin vaimustatud sellest nime ideest ning kohe kui Sohni mulle helistas teatasin sellest suure õhinaga tallegi.  Ta polnud just teab mis eufoorias muidugi. Samal päeval läksin sõbranna poole ja jagasin temagagi oma mõtet. Vot, tema tuli lagedale huvitava seosega, mille peale ma poleks ilmaski tulnud. Nimelt temale vupsas kohe Maru nime kuuldes pähe sõna marutaud. Juba ma kujutasin vaimusilmas ette, kuidas meie last koolis narritakse maru taud või marutaud. Saate aru küll, et need väikesed lapsed võivad ikka meeletult julmad olla, rääkimata veel sellest, milline fantaasia neil on hüüdnimede paneku osas kaasa antud. Minu ema vaikis seda nime kuuldes umbes kaks minutit ja noh üldjuhul pikk vaikus vestluses ei tõota head. Sohni isa tegi suured silmad, sest ta kuulis taolisest nimest üldse esimest korda ja tema ema ütles kohe välja, et see nimi talle ei meeldi mitte üks teps. Lõpuks kõik lähedasemad inimesed arvasid, et peame ikka seda seost marutaudiga tugevalt arvesse võtma. Maru on nüüdseks nimekirjast ära kustutatud.

Umbes sama mõttega nagu Maru on siiski nimekirja jäänud Tormi, mis koos perekonnanimega moodustab laheda kombinatsiooni kuigi ma hetkel jäin mõtlema, et kas see seadusi silmas pidades üldse läbi läheb. Kusjuures selle Maru ja Tormi osas olen veel saanud kommentaare nagu need kuuluksid nimede hulka, mida panevad oma lastele pigem boheemlased või maausulised. Mina nii karmilt neid küll ei lahterda ja Tormi  samuti Maru on minu meelest ikkagi väga armsad nimed.
Siis lipsas läbi ka nimi Trevor, mis mulle väga meeldis, kuid Sohni seda ei soovinud kuna ühel tuttaval pidi taoline nimi olema. Nii sain mina aru.

Mis nimi on meil hetkel nii öelda favoriit, number üks, meie lemmikute lemmik, best of the best? Selleks on ei miski muu kui Thor. Me ei garanteeri, et see nimi on 100% lukku pandud, sest me pole beebile veel saanud otsa vaadata, kuid see on nimi, mis mõlemate pead heakskiitvalt noogutama pani.

Lõpuks on see ikkagi meie asi, milline see nimi tuleb ja arusaadavalt ei saa see tervele meie tutvusringkonnale meeldida. Oluline on, et see meeldiks meile ja teistel on ülesanne meie valikutega lihtsalt leppida ja ära harjuda. Lihtne.

Kas olete pigem see inimene olnud, kes on enne lapse sündi nimed valmis mõelnud või pigem see inimene, kes hakkab nime valimisega tegeleme alles peale lapse sündi?

Kommentaarid

  1. Meie pere armas liige, härra kass, kannab samuti nime Maru. Olen vahel mõelnud, et oleks pidanud hoopis kunagi lapsele selle nime andma. Kogemusest tean öelda, et need marutaudi naljad kaua ei kesta, seega, kui nimi meeldib ja tundub, et poisiga samuti klapib, siis oleks vähemasti minu meelest see super valik! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Maru minule ka väga meeldib kuigi eks see marutaudi asi ikka jäi härima kohe nii palju, et see nimekirjast välja langes. Samas ei saa ka välistada, et selle uuesti arutamisele võtame. Peale seda blogipostitust olen saanud väga palju head tagasisidet selle nime osas ja uurisin, et see nimi muutub aina populaarsemaks. Lõppkokkuvõttes, mis see teiste arvamus ikka loeb.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Lapsed, surnuaed ja vaimud

Kindlasti mäletate ütlust, et kui majas vilistad siis maja läheb põlema. Selline vanarahva peen hirmutamistaktika, sest kes see viitsib vilinat kuulata. Ma ei saa aru miks otse ei öeldud, et lõpeta ära kuna see käib närvidele vaid mõeldi välja selline ütlus. Või näiteks see uskumus, et kui leib maha kukub siis sinu peret ootab ees näljaaeg. Ei teagi, kuidas seda nüüdsel ajal võtta, kas näljaajaks võib pidada perioode, kus raha pole poest lõhet ja kalamarja osta või singi asemel pead ostukorvi keeduvorsti suskama. Kui nii, siis me ei pidanud selleks leivaviilu maha kukutama vaid piisas sellestki kui viisime auto hooldusesse. Ja kui peegli veel ära lõhud, siis seitse aastat õnnetut armastust nagu niuhti olemas. Milleks see viimane ütlus küll hea oli? Mina ei suutnud sellele mitte mingisugust loogilist seletust leida, kuid kui väiksena sai oma esimene peegel ära lõhutud, siis panin paar pisarat just nimelt selle õnnetu armastuse osa pärast. See seitse aastat tundus talumatult pikk aeg 😂

Mis meil kodus toimub? AINULT ARENG

Sohni pani Soome poole ajama. Muide ta sai eelmisel nädalal Tallinn-Tartu maanteel oma esimese trahvi kiiruse ületamise eest, mis oli 33 eurot 😆. Nüüd on meil viik. Igatahes seekord remondi ja sisustuse juttu. Tahtsin sellest juba eelmisel nädalal kirjutada, aga siis olid päevakorras teised teemad ja teised tujud. Oleme nüüd kolinud oma vähese varanatukese vastvalminud magamistuppa. Kohe tunda, et Sohnil oli puhkus, sest siis saab midagi alati valmis. Magamistuba on hetkel ainus tuba, kus iga viimne kui liist ja pistik on paigas. Te ei kujuta ette kui hea tunne see on. Toa valmimine võttis poolteist kuud aega. Esiteks ei teinud Sohni siin täispikki tööpäevi ja lõviosa töödest sai tehtud ikkagi tema puhkuse ajal. Nüüd julgen väita, et ühest küljest on meie remont aeglane kuna Sohni teeb seda eelkõige nädalalõppudel ja ega ei saa eeldada, et ta jaksaks siin kodus peale väsitavat töönädalat veel täispikki päevi remondi näol lisaks teha. Teiseks on meie remont olnud aeglane rahadega m

Jumal avita!!!!

Lehekuhja valitsejad 😅. Ühesõnaga uus nädal ja uus nädal ka lasteaias. Ma olen põgusalt maininud Fredi lasteaia teekonnast, eks. Ja selle teemaga me nüüd ka jätkame, sest ma jõudsin just koju ja mu süda tahab suurest ärevusest ja kurbusest rindkerest välja hüpata. Vähemal ma suutsin seekord lasteaiast väljuda pisarateta. Kui nii võtta, siis on seegi edusamm, sest muidu ma umbes viis minutit seisin esikus kõrv vastu ust ja mõtlesin, et lahkun sealt alles siis, kui Fredi on nutmise lõpetanud.  Vahepeal oli Fredi kaks ja pool nädalat haige ning lasteaiast eemal, mis tähendab, et hakkame jälle selle harjutamisega nullist pihta. Enne seda käisin ma temaga rühmas lõviosa kordadest kaasas. Ma pakun, et kuu aja jooksul ta jäi neljal korral ilma minuta rühma. Esimene asi, mis talle kohe üldse ei sobinud- teised ruumid. Niiet kui mindi ujuma või laulutundi, siis põnn läks totaalsesse paanikasse. Me otsustasime, et heakene küll, ei solguta teda mööda maja ringi, jäägu ta rühmaruumidesse seni kun