Täna, täpselt 3 aastat tagasi tutvusime Sohniga Soomes. Selle puhul tuli meil jutuks, et võiks ju blogis ka üht koma teist meie tutvumisloost teiega jagada. See osutus päris raskeks ülesandeks, sest peame seda kuidagi kokkuvõtlikult tegema kuna detailidesse langedes võib sellest välja kukkuda raamatu jagu materjali ja kes seda viitsib lugeda. Sohni arvates võiksime sellest ikkagi kirja panna kolmeosalise loo. Miks ka mitte. Seadke ennast nüüd mugavalt istuma, sest on storytime.
Kui natukene saladuseloori kergitada, siis kaks eestlaste seltskonda, minu ja tema oma, trehvasid 5. septembri õhtul üksteistega tänaval kokku. Me polnud varem näinud, olime üksteisele täiesti võõrad.
Tol saatuslikul õhtul olime õega kahekesi rüüpamas mõnda viskikokteili, kuid järsku märkasime, et meil sai coca-cola otsa. Kerge promill oli juba sees ja hammas omajagu verel. Otsustasime jalutada lähedal olevasse tanklasse, et suhkrust mullijooki juurde hankida. Mõeldud tehtud. Tanklast väljudes hakkasime ületama sõiduteed kui kuuleme meie vastas olevast parklast ühest pimedast nurgast kostuvat hõiget, "naised, naised, mis te teete!". Me aeglustasime sammu, vaatasime selja taha, enda ette, paremale ja vasakule ning avastasime, et aaaa meie olemegi need "naised, naised". Automaatselt jõudsime otsusele, et ega meie ka võlgu ei jää ning karjusime midagi vastu. Teate küll, et kuuled eesti keelt, oled tänu alkoholile ka veidi joviaalsemas tujus ning kordades julgem.
Hõikajaks oli Sohni sõber, kellele oli Sohni just sõnad peale lugenud, et antud piirkonnas elab palju eestlasi ja end kõvahäälselt väljendada siin ei maksa. Kui nad aru said, et me oleme samuti eestlased siis Sohni lisas oma sõbrale, "mis ma ütlesin sulle."
Sohni sõber kutsus meid parklasse, aga meie arvasime tol momendil, et koeri kutsutakse ja nii pidi Sohni sõber ise pimedamast parkla nurgast kõnniteele tänavavalgustuslambi alla tulema. Ta saadeti alguses üksi, et mingu ja vaadaku ise, millega ta nüüd hakkama sai. Üsna pea lisandusid Sohni ja nende kaine autojuht.
Uskumatul kombel saime me nii hästi kõik jutule ja üsnagi kiiresti tuli otsus oma jõud ühendada ning koos edasi pidutseda. Enne tuli üks mure lahendada- alkoholi juurde hankida. Poed olid juba ammu ilma kinni. Järgmisel hetkel leidsin end võõrast autost täiesti võõraste inimestega ja suundusime Sohni ülemuse juurde märjukese järgi.
Tol saatuslikul õhtul olime õega kahekesi rüüpamas mõnda viskikokteili, kuid järsku märkasime, et meil sai coca-cola otsa. Kerge promill oli juba sees ja hammas omajagu verel. Otsustasime jalutada lähedal olevasse tanklasse, et suhkrust mullijooki juurde hankida. Mõeldud tehtud. Tanklast väljudes hakkasime ületama sõiduteed kui kuuleme meie vastas olevast parklast ühest pimedast nurgast kostuvat hõiget, "naised, naised, mis te teete!". Me aeglustasime sammu, vaatasime selja taha, enda ette, paremale ja vasakule ning avastasime, et aaaa meie olemegi need "naised, naised". Automaatselt jõudsime otsusele, et ega meie ka võlgu ei jää ning karjusime midagi vastu. Teate küll, et kuuled eesti keelt, oled tänu alkoholile ka veidi joviaalsemas tujus ning kordades julgem.
Hõikajaks oli Sohni sõber, kellele oli Sohni just sõnad peale lugenud, et antud piirkonnas elab palju eestlasi ja end kõvahäälselt väljendada siin ei maksa. Kui nad aru said, et me oleme samuti eestlased siis Sohni lisas oma sõbrale, "mis ma ütlesin sulle."
Sohni sõber kutsus meid parklasse, aga meie arvasime tol momendil, et koeri kutsutakse ja nii pidi Sohni sõber ise pimedamast parkla nurgast kõnniteele tänavavalgustuslambi alla tulema. Ta saadeti alguses üksi, et mingu ja vaadaku ise, millega ta nüüd hakkama sai. Üsna pea lisandusid Sohni ja nende kaine autojuht.
Uskumatul kombel saime me nii hästi kõik jutule ja üsnagi kiiresti tuli otsus oma jõud ühendada ning koos edasi pidutseda. Enne tuli üks mure lahendada- alkoholi juurde hankida. Poed olid juba ammu ilma kinni. Järgmisel hetkel leidsin end võõrast autost täiesti võõraste inimestega ja suundusime Sohni ülemuse juurde märjukese järgi.
Endalegi üllatuseks oli kätte jõudnud hommik, kes oli magama läinud ja kes tööle ning ühel hetkel olimegi jäänud Sohniga kahekesi, kõige vastupidavamad ikka 💪. Kuskil korteris passida oli maru tüütu. Sohnil oli seljakott, mille laadisime siidrit täis ja ta lubas mulle kohalikku piirkonda tutvustada, sest tema seal püsivalt ju elas. Nii me suundusime mingisuguse järve äärde.
Oleksime võinud läbi pargi mööda selleks ettenähtud jalgrada jalutada nagu viisakad ristiinimesed kunagi, aga ei, vaja oli ikka lõigata nagu eeslid üle muru niiet jalad olid hommikusest kastest märjad. Ise veel naersime kõht kõveras kõige selle üle. Ma ei tee saladust, me olime ikka mõnusalt svipsis kodanikud. Ma ei taha isegi praegu mõelda, millised me välja nägime, sest terve öö üleval olla ja pidutseda just kaunimaks ja vastupandamatumaks sind ei muuda, kuid tol momendil oli meil sellest jummaala savi. Kõige tähtsam oli lõbusalt aega veeta ja see meil tõesti õnnestus.
Järve äärde jõudes nautisime vaadet nii palju kui see üldse võimalik oli kuna päike peegeldas veelt tavalisest eredamalt vastu.
Võisime näida nagu koopainimesed, kes pärast pikka pimeduses kükitamist taaskord välja päevavalguse kätte astuvad, silmi kissitavad ja juba mõni sekund hiljem käe selja sisse neid pühivad, sest need lihtsalt jooksevad meeletult vett.
Siinkohal me väga vabandame, sest proovime hetkel kõike seda hommikut või päeva taaselustada, kuid mõned tükid puslest on meie mälust kas hägusad või kadunud, sest noh....saate isegi aru miks, eks. Ei hakka üle kordama. Viimane aeg needki detailid, mis veel meeles, kirja panna.
Silmade kuivatamise asemel mõtlesime meie need hoopis sulgeda ja suudelda (veits imal, ma tean, aga paremini ma seda momenti kirja panna ei oska 😂), kuid ka see sai meie kahjuks liialt ootamatu lõpu. Nahhaalselt otsustas üks Soome vanaproua tulla meie juurde ja rikkuda see sulnis hetk meie jaoks ära. Proua nägi halli haigrut ja oli taolisest nähtusest niivõrd ekstaasis, et otsustas meie juurde tõtata ning seda vaatepilti meiega jagada. Halvimat hetke segamiseks annab ikka otsida (Sohni seda konkreetset kohta kahjuks ei mäletanud 😂). Proua oli sama tüütu nagu tuppa kinni jäänud kärbes, kes hommikul otsustab sinu näole lennata ehk siis teda oli võimatu ignoreerida. Andsime alla ja suunasime oma pilgud vanaproua sõrme poolt osutatud suunas. Sohni nägi lindu, aga vot mina siinkohal ei mäleta, kas suutsin midagi välja fokuseerida või mitte.
Peale taolist sissetungimist meie privaattsooni otsustasime lõpuks, et aeg on nüüd otsad kokku tõmmata ja seekordsele peole punkt panna. Sohni küsis veel minu numbrit, mille andmisega ma olin päris korralik pipratera. Kuidagi ta selle välja pinnis ja nii mõtlesin minagi, et miks mitte, uued tutvused ei jookse mööda külgi ometigi maha. Nii ta mind tol päeval tagasi minu peatumiskohta saatiski.
Järve äärde jõudes nautisime vaadet nii palju kui see üldse võimalik oli kuna päike peegeldas veelt tavalisest eredamalt vastu.
Võisime näida nagu koopainimesed, kes pärast pikka pimeduses kükitamist taaskord välja päevavalguse kätte astuvad, silmi kissitavad ja juba mõni sekund hiljem käe selja sisse neid pühivad, sest need lihtsalt jooksevad meeletult vett.
Siinkohal me väga vabandame, sest proovime hetkel kõike seda hommikut või päeva taaselustada, kuid mõned tükid puslest on meie mälust kas hägusad või kadunud, sest noh....saate isegi aru miks, eks. Ei hakka üle kordama. Viimane aeg needki detailid, mis veel meeles, kirja panna.
Silmade kuivatamise asemel mõtlesime meie need hoopis sulgeda ja suudelda (veits imal, ma tean, aga paremini ma seda momenti kirja panna ei oska 😂), kuid ka see sai meie kahjuks liialt ootamatu lõpu. Nahhaalselt otsustas üks Soome vanaproua tulla meie juurde ja rikkuda see sulnis hetk meie jaoks ära. Proua nägi halli haigrut ja oli taolisest nähtusest niivõrd ekstaasis, et otsustas meie juurde tõtata ning seda vaatepilti meiega jagada. Halvimat hetke segamiseks annab ikka otsida (Sohni seda konkreetset kohta kahjuks ei mäletanud 😂). Proua oli sama tüütu nagu tuppa kinni jäänud kärbes, kes hommikul otsustab sinu näole lennata ehk siis teda oli võimatu ignoreerida. Andsime alla ja suunasime oma pilgud vanaproua sõrme poolt osutatud suunas. Sohni nägi lindu, aga vot mina siinkohal ei mäleta, kas suutsin midagi välja fokuseerida või mitte.
Peale taolist sissetungimist meie privaattsooni otsustasime lõpuks, et aeg on nüüd otsad kokku tõmmata ja seekordsele peole punkt panna. Sohni küsis veel minu numbrit, mille andmisega ma olin päris korralik pipratera. Kuidagi ta selle välja pinnis ja nii mõtlesin minagi, et miks mitte, uued tutvused ei jookse mööda külgi ometigi maha. Nii ta mind tol päeval tagasi minu peatumiskohta saatiski.
Jätkub...............
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.
Kommentaarid
Postita kommentaar