Nõme, nõme ja veel kord NÕME

Pilt: Bruno Glätsch, Pixabay

Täna 39+2 rasedusnädal. Mnjaa pean alustama ikka sellega, et ega need valud pole mind maha jätnud. Eile sain taaskord korralikult valutatud, lausa mitu tundi. Lõpuks võtsin üht tarkust kuulda ja ronisin lõpuks sooja vee alla, et selle põhjal saab aru, kas tegu on valetuhkudega või õigetega. Pika vee all ligunemise järel olid valud jälle läinud. Niiet kolm on kohtu seadus. Kuna Sohni on hetkel kodus, siis võtsin seda valutamist ikka ülirahulikult. 

Oleme ootel, et igal hetkel sünnitama minna. Samal ajal on mul meeletu ärevus sees, et marakratt ei kavatsegi see ega järgmine nädal välja tulla. Üks nädal on Sohni nüüd kodus olnud ja reedel ehk siis juba homme peab ta tööle ütlema, et kas läheb järgmiseks nädalaks veel Soome. Lõpuks on nii, et Sohni on veel järgmise nädala kodus, aga lapsest pole ikkagi kippu ega kõppu ja kõik jookseb suure hurraaga kiiva. Ei taha peale sünnitust olukorda, kus Sohni on juba puhkusel istunud ja peale sünnitust jään lapsega kohe üksinda koju ning meie omavahelist harjumise aega ei tulegi. Nõme situatsioon mõlema jaoks, mis teeb meele kurvaks ja olukorra paratamatult närvesöövaks. Täna just arutasime, et saabuks see sünnitus üks kord ometigi.

Kodusest seisust pole samuti tükil ajal kirjutanud. Olen unustanud tegelikult mainida, et kaks nädalat tagasi ilmus meie kadunud torumees välja niiet soojasõlmemõõtur on paigaldatud. Ta tuli täpselt nädala sees, ikka sel perioodil, kui Sohni oli tööl ja ühtlasi unustanud WC ukse tagasi ette panna. Tore lugu küll. Tahtsin torumehele esimese asjana öelda, et paneme selle ukse ette, kuid tema laotas sisse astudes koheselt suure kilekoti täis asju esiku põrandale laiali ja asus kohe töö kallale. Mina suundusin, nõutult õlgu kehitades, igapäeva toimetusi tegema ja kuidagi läks täitsa meelest hädal käimise vajadus. Need, kes meid külastades said kogeda meie elamise avalikku WC-d, siis nüüdseks on uks ilusti ees niiet katsikule tulles ei pea te enam pead murdma, kuidas pissi häda hambad ristis viimase piisani kinni hoida. Kõik on taas kontrolli all.

Sohni muidugi võtab sellest kodus olemisest maksimumi. Lõhub hommikust õhtuni tööd teha. Varem me ikka mõtlesime, et marakrati tuba on viimane, mida tegema hakkame, sest enne proovime esmajärjekorras esiku ja köögi valmis saada. Kõik pole läinud nii plaanipäraselt. Sohni otsustas marakrati toa seinad OSB plaadiga ära katta ehk teha see tolmuvabamaks. Mõte oli ainult seinad plaadi alla panna ja kõik, rohkem tuba ei näpi. Tulemus: ta on juba lae tegemiseni jõudnud. Koridori seinad ootavad ikkagi pahteldamist ja lihvimist, mis tuleks enne perelisa saabumist kindlasti ära teha, kuid me isegi ei tea kuna see käsile saab võetud, sest me oleme ootamatult.........

HAIGLASSE JÕUDNUD

Ärge te arvake, et marakratt tahab tulla. Ise ka usute või? Tundub, et tal on kõhus liialt mugav. Täna oli mul arsti aeg ja kuna minu vererõhk oli täpselt piiri peal, siis täna oli see ikka vääääääääga kõrge. Lisaks leiti uriiniproovist valku, mis on ikka ülimalt halb. Pikka juttu polnudki, kirjutati koheselt haiglasse sisse ja nagu mina aru sain, siis kahtlustatakse rasedustoksikoosi. Sain mingisugused vererõhu ravimid ja homme tehakse uued proovid. Alla ka visati pilk peale ja jätkuvalt ei mingit märki sünnitegevusest. Me ei tea, mida ette võetakse ja kas saame veel vahepeal koju või hakatakse sünnitust esile kutsuma. Selle peale, et marakratt hakkab ise tulema, ma ei viitsi isegi enam panustada. Istume siin perepalatis suures teadmatuses mistõttu ei tea ka Sohni, kas saab homme tööle helistada ja öelda, et talle broneeritaks laevapiletid pühapäevaks Soome või siis mitte. Meie elu kahe heinakuhja vahel. 

Nõme, nõme ja veel kord nõme.

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.