Ülejärgmine päev pärast pikka pidu kutsus Sohni mind õhtul välja. Nüüd pange ennast valmis.
Oh issand, see on nii piinlik kuigi olen seda Sohnile ka korduvalt rääkinud. Praegu tagasi mõeldes hakkan ikka veel tahtmatult punastama. Olete valmis? Ma sain aru, et ma ei mäleta Sohni nägu, detailid olid paraja udulooriga kaetud. Pärisin õelt abi, äkki tema mäletas, milline noormees täpsemalt välja näeb. Eip, ka tema ütles, et ei mäleta mitte mingisuguseid detaile, mis mind kuidagi aitaks. Faaaakkk, kuidas ma teda ära tunnen? Juba ma kujutasin ette, kuidas ma mingi võõra mehe juurde kõnnin, naeratav nägu peas. Tõenäosus selliseks intsidendiks on suur, sest pidime kokku saama ühe kebabiputka juures, mis paiknes üsna suure autoparkla ääres ja seda ümbritsesid kortermajade rägastik. Hea küll, eestlasi tunned kaugelt ära, aga hallloooo me asume piirkonnas, kus neid on jalaga segada.
Närv oli ikka päris suur sees, aga ausalt uudishimu oli suurem😂. Läksin kohale ja jumalale tänu oli see koht inimtühi ning mul polnud võimalik mingi lambi Antsuga juttu tegema minna. Nägin kaugel parkla nurgast liikumist ja läheneva noormehe kehahoiakus ja kõnnakus tundus juba midagi üsna tuttavat. Tema see oligi ja mälupildid hakkasid ka omale kohale loksuma. Rääkisime juttu ning Sohni tegi ettepaneku jalutama minna. Miks ka mitte, eks.
Nii ta mind juhatas parki. Sealt edasi möödusime mingisugusest minigolfi keskusest, kui järsku suunas ta mind meist paremale jäävale muruplatsile, üle mille lookles kitsas sissetallatud rada, mis viis taamal asuva metsatuka juurde. Tuhat mõtet kerisid nagu filmilint mu peas, sest no rada kuhugi mujale ei hargnenud, see kulges ainult otse. Pidime kõndima hanereas ja ma lasin Sohnil ees minna. Ise peas mõtlesin, et hea küll, kui tegemist on mingi perverdiga siis saan veel ennast kaitsta või noh vähemalt on võimalus tuttavat teed pidi tagasi joosta. Saate aru küll, et maamunal elab igasuguseid karvaseid ja sulelisi ning parem karta kui kahetseda 😀. Sohni jalutas minu ees ja ütles veel mulle, et olen eriti julge neiu, et niimoodi võõrale inimesele järgnen kuhugi metsa alla. Muigasin kuidagi selle peale ise samal ajal mõeldes tagavara plaane põgenemiseks. Alati peab mitu tagavaraks olema. Kui jõudsime juba metsa äärde, siis küsis Sohni, et kas ma tean kui kiiresti inimese silmad harjuvad pimedusega.
Ilmselgelt oli mu aju veidi halvatud ja õigesti ei suutnud ma sellele igal juhul vastata. Me jõudsime sinna metsatuka alla ja täitsa lõpp kui lahe see koht oli nagu mingisugune muinasjutu mets. Reaalselt oli see kuidagi nii teistsugune. Olin täitsa pahviks löödud ja idee punuma pista oli ammu ilma ununenud. Vaatasin ainult suu ammuli ringi.
Väike jalutuskäik venis päris pikale, sest kaks parajat tatrvaveskit said kokku ja juttu muudkui aina jätkus ja jätkus. Isegi praegugi ma mõtlen, et millest meil toona nii palju rääkida üldse oli. Suundusime kuskil majade vahelt tagasi varasemalt kohtumispaigaks määratud kebabiputka juurde, kus igaüks läks oma teed. Üksi, oma peatuskohta suundudes jõudsin veel mõelda, et küll olen ikka toreda inimesega tuttavaks saanud. Ta jättis sellise muheda selli mulje, tegi nalja ja uskumatult lihtne oli temaga suhelda. Ainus asi, mis tema puhul sellel esimesel jalutuskäigul silma jäi oli see, et ta oli paras tähenärija 😂. Ei teagi, millest see tulenes, sest nüüd ta küll sellina pole käitunud.
Need, kes mõtlesid, et saavad lugeda midagi riivatut, siis pidite küll pettuma. Sorry, me oleme Sohniga ikka korralikud inimesed (vähemalt enda arust 😜). Aitab küll selleks korraks.
Tsaooooo!
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.
Kommentaarid
Postita kommentaar