Kuna Sohni koju tuleb?

Fredi on tõsiseks maaeluks valmis 😀. Tegelikult ta puhkab jalga.     Ossa imede ime Fredi jäi magamistoas täitsa üksi oma voodisse lõunaunne ja seda juba teist päeva. Pagan, kui uhke ma ta üle olen. Peame nüüd veel potitreeningu rohkem luubi alla võtma. Meil käib see potile küsimine hooti. Üks periood ütleb kaka isegi väljas olles ja on oma häda lausa kinni hoidnud kuniks me tuppa jõuame ja tema oma potil maandub. Või ta annab kuidagi miimikaga märku, et tahab potile. Hetkel on meil taas see periood, kus ta vaikib kui sukk ja kui teda potile panen, siis paar-kolm korda taipan õige aja ära, kuid kui mähkmeid jalas pole, siis teeb sinna kuhu jumal juhatab (enamasti diivanile). Kuid ma ausalt hullumoodi loodan meie krundi peale, kus Fredi saab mähmetevaba õueelu rohkem harrastada. Lisaks ei armasta ta kahvliga süüa. See on ka asi, mida meil tuleb Frediga koos veel harjutada. Kuid ossa poiss, milliseks musitaja-paitaja-kallistaja mõngliks ta on viimasel ajal muutunud. Mul on au hommikuti

See oaas keset viljapõlde võib saada meie omaks. Me tegelikult oleme juba kuu aega selle krundi osas tööd teinud. Õigemini S on kogu asjaajamist juhtinud. Ootasime ligemale kolm nädalat oma korteri hindamisakti, et näha kui palju me pangast laenu saaksime, et see krundike ära osta ja kui laenatav summa lubab, siis midagi sinna ka kiirelt püsti panna. Teekond on olnud väga konarlik, alustades sellest, et kohe peale esimest silmapilku hakkas S seda krunti meie omaks pidama. Minul võttis see asi küll veidi aega ja lõpuks kui ma ise kuidagi emotsionaalselt kogu selle krundi ideesse sisse sukeldusin, kerkis päevakorda see kolime Soome või jääme Eesti teema. Ning tuli tegeleda ka kõiksugu hirmudega, mis minul selle krundi soetamise osas üles kerkisid. Ütleme nii, et mõtlemist on olnud omajagu. Kõige suurem murekoht selle krundi soetamise juures on rahaline lisakohustus. Laen pole kunagi meie silmis olnud tore asi, aga kuna kõik säästud on plekirisu ja korteri nahka läinud. Mis tähendab, et..

Kolm graatsiat :D Ma olen siia tahtnud vähemalt 156 korda südant puistama tulla ja lobiseda, aga meil siin toimus vahepeal ehk liialt palju. Nagu viimased paar kolm nädalat, haha. Paras puder ja kapsad oli see elu ja mis sa siin ikka oma plaanidest räägid, kui kõik on lahtine ja pidevas muutumises, mis on meile puhul täitsa normaalne nähtus. Lisaks ma näen õhtuti tunni jagu vaeva, et poisu magama saada ja peale seda igavikuna näivat trianglit ma ei viitsi ega taha enam mitte millegagi tegeleda. Kui siis ainult raamatut lugeda või Netflixist "Below Deck´i" vaadata, et lisada veel sõrmeotsa jagu draamat oma igapäeva ellu.  Igatahes ma hakkan seda pundart, mis meie ellu on nädalatega tekkinud, nüüd kuskilt otsast lahti harutama. Esmalt ma sain need viltu läinud postrid taas kätte. Istusin selle kastiga tükk aega, seda seirates ja endamisi mõtiskledes, et kas ma peaksin selle permuda laekana näiva kasti avama koos veiniga või mitte. Et kui see kahesajast postrist koosnev partii o

Sel viimasel nädalal on nii palju toimunud, et kolmapäeval mõtlesin, et nüüd on kõik, ma olen jõudnud punkti, kus mu aju plahvatab. Ühesõnaga kolmapäeval proovisin pool päeva kuidagi oma postrite jama ära lahendada. Olge mureta see pole veel lõplikult lahendatud ja isegi ettevõte, kes selle tellimuse meile tegi ei tea, kas see plaan, mida me välja haudusime, üldse töötab, aga me oleme hetkel nii ehk naa paarsada postrit pekki keeranud asi siis natuke katsetada kuna on pisike võimalus need veel päästa. Suure osa sellest ajast kui mina telefoni otsas istusin, vaatas Fredi multikaid. Tema oli muidugi ülimalt tänulik selle sülle kukkunud võimaluse eest, kuid mina piinlesin oma jagu läbikukkunud emme sündroomi käes. Kuid mis sa hädaga teed.  Kui pikad telefonikõned said peetud, siis ma vaatasin oma segamini kodu, mida ma pidin ühest otsast koristama hakkama, sest meile oli reedeks kutsutud hindaja. Tegin kiire kohvipausi ja tõmbasin hinge. Lõpuks sain ma S-ilt ootamatu kõne, kus ta ette vu

Allikas: www.Pinterest.com Ma siin lubasin vahepeal meie mini-mikro-beebiettevõtte ilu ja valu ka teieni aegajalt tuua. Ega iluga ei julgegi ma ausalt öeldes eriti hiilata, pärast sõnun veel ära. Võib-olla ehk nii palju, et meie kohtinguideede poster võeti inimeste poolt üllatavalt hästi vastu. Meile pakuti välja aina enam ideid, mida me võiksime järgmisena teha ning ühel hetkel oligi aeg sealmaal, et laiendada oma tootevalikut.  Kraabitavate postritega on nüüd selline lugu, et kui need mulle pakiautomaati potsatavad, siis kasti avades näeme neid postreid valmis kujul ise ka täitsa esimest korda. Niiet see on minu jaoks nagu mystery box. Kuna ainult ühe näidistoote lõpp produkti tellimine on sigakallis, siis peame kohe suure koguse tellima, sest muidu pole asjal pointi.  Ja ma olin täna nii õhinal kui ma kaua oodatud  mystery box ile järele kihutasin. Koju jõudes asetasin kasti kontorilauale vaagides tegelikult mõtet teha üldsegi Instagaramis oma elu esimene LIVE, mille vahendusel koos