Üks "mu aju plahvatab" päev

Sel viimasel nädalal on nii palju toimunud, et kolmapäeval mõtlesin, et nüüd on kõik, ma olen jõudnud punkti, kus mu aju plahvatab. Ühesõnaga kolmapäeval proovisin pool päeva kuidagi oma postrite jama ära lahendada. Olge mureta see pole veel lõplikult lahendatud ja isegi ettevõte, kes selle tellimuse meile tegi ei tea, kas see plaan, mida me välja haudusime, üldse töötab, aga me oleme hetkel nii ehk naa paarsada postrit pekki keeranud asi siis natuke katsetada kuna on pisike võimalus need veel päästa. Suure osa sellest ajast kui mina telefoni otsas istusin, vaatas Fredi multikaid. Tema oli muidugi ülimalt tänulik selle sülle kukkunud võimaluse eest, kuid mina piinlesin oma jagu läbikukkunud emme sündroomi käes. Kuid mis sa hädaga teed. 

Kui pikad telefonikõned said peetud, siis ma vaatasin oma segamini kodu, mida ma pidin ühest otsast koristama hakkama, sest meile oli reedeks kutsutud hindaja. Tegin kiire kohvipausi ja tõmbasin hinge. Lõpuks sain ma S-ilt ootamatu kõne, kus ta ette vuristas, et talle pakuti tööd uude kohta ja äkki kolime üldse kõik koos Soome. Lõpliku vastuse peab andma lähipäevil. Palun öelge inimesed, kas teil ei lööks kõik ühel hetkel lühisesse. Ma naersin ja nutsin samal ajal, sest mida sa ikka sellises olukorras teha saad, kui elu viskab sulle süle täie valikuid korraga nina alla järamiseks. 

Allikas: GIPHY.COM

Kogu selle koroonapandeemia ja kehtestatud piirangute pärast on meil Soome kolimise teema tulnud arutellu väga tihti. S ei saa enam igaks nädalalõpuks koju tulla ja alles nüüd saan ma aru, milline luksus see oli ning miks ma üldse kunagi halisesin, et ta on neli päeva eemal. Tegelikult me peaksime õnnelikud olema, et ta kahe ja kolme nädala tagantki saab koju oma nägu näitama tulla. 

Ma ütlen ausalt, et ma pole sellest kolimisest väga sillas, sest see paiskaks minu plaanid ja elukese korralikult segi. See on elumuutev otsus, mida me mõlemad S-iga peame ühe palju soovima. Kujutage nüüd ette, et kaks ja pool aastat tagasi me alustasime täitsa nullist ja nüüd me hakkame juba kohanema sellega, mille oleme higi, rõõmu ja pisaratega siia loonud. Põhimõtteliselt oleme valmis saanud oma esimese kodu, mida me kunagi täielikult nautida ei saagi, sest juba me kolime siit välja. Kõik see aeg mil ma Fredit imetasin ja mõtlesin, et mida ma siin nüüd ise edasi tegema hakkan, on justkui maha visatud. 

Kolides peame end pressima kitsukesse Helsingi üürikorterisse. Kuna ma keelt ei oska, siis ma pean  arvatavasti esialgu kuhugi koristajaks tööle minema ja siis jälle mõtlema, mida edasi, sest vaevalt, et ma kaua sellel ametipostil vastu pean. Ka meie mikro-beebiettevõte jääks hingusele, sest mida ma seal Soomes nende eestikeelsete postritega pihta hakkaksin ja postitus Soomest Eesti on päris krõbeda hinnaga. Ausalt, ma ei tea, kas ma vaimselt üldse oleksin enam valmis seda nullist alustamise kadalippu läbi tegema. Ma kohe vastan, et ei ole. Mitte praegu, mitte veel. 

Allikas: GIPHY.com

Ja kui me kolimegi Soome, siis peab see olema meie mõlema lõplik ja kindel otsus. Ma ei lähe sinna lappi lükkama lihtsalt selleks, et mõne aasta pärast tagasi Eesti tulla, et siin jälle kõike otsast pihta hakata. Seda enam, et Fredi seisukohalt oleks selline edasi tagasi sõelumine ülekohtune. Jah, Soome kolimise juures on kõige suuremaks boonuseks see, et me saame kõik kolmekesi koos olla. Me ikka vaagisime ja praadisime ja kalkuleerisime ning otsustasime jääda oma vana plaani juurde edasi ehk siis lasime korteri ära hinnata ning noolime seda krunti, millest S räägib võtmes nagu see ongi juba meie oma. Kuid ma tahtsin sellest nii väga kirjutada kuna viimased paar kuud on see Soome kolimise teema iga natukese aja tagant taas ülesse kerkinud ja noh this is life. 

Üldse me oleme viimasel ajal pidevalt mingisuguste valikute ees. Ma kogu seda kevadet iseloomustaksingi ainult kahe sõnaga- PIDEVAD VALIKUD!

Adios amigos!

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida Facebookis ja Instagramis 😉.