 |
Me niigi kolisime väiksesse alevikku korterisse, sest ega me kuhugi suurlinna kodu jaoks poleks pangast laenu saanud. Raha oli tagataskust korteri ostuks võtta ja last ka veel ei olnud. Asi siis oma kott kaenlasse võtta ning kasvõi džunglisse elama põrutada on? Meile oli seda kolimist vaja ja ütlen ausalt, et eks ma ise läksin lihtsalt vooluga kaasa. Tegelikult meil mõlemal oli see mõte, et vaatame, mis saab. Kõik käis kuidagi nii spontaanselt ning ma ei kahetse selle juures mitte kui midagi. Korterit ostes olime 100% kindel, et see on kõigest üks vahepeatus. Kuid korteri soetamise ja selle väljaehitamise puhul olen ma endale lubanud, et edaspidi minu kriteeriumid uue kodu osas on kõvasti kõrgemad. Eriti nüüd, kui me pole enam kahekesi vaid kolmekesi.
Maja teemadel on meil päris mitmeid lahkarvamusi. Üheks erimeelsuseks on maja asukoht. Mina soovin, et see paikneks suurema keskuse või taristu lähedal. Sellel lihtsal põhjusel, et kogu logistika lapsega on minu õlul. Teiseks väikelastega pikki maid üksi sõita on vaimne enesetapp. Ma vabandan väljenduse pärast, kuid nii see on ja ma ei kavatse seda ka kuidagi ilustama hakata. Frediga on mul sellest pehmelt öeldes siiber saanud. Ma räägin ühest lapsest, kuid kui meil tuleb mingisuguse hullusehoo ajel veel teine või kolmaski? Seljuhul ma lõikan vabatahtlikult oma juhiload pooleks. Milleks mulle need, kui ma autoga ei sõida?
See-eest Sohni unistab majast metsade vahel, kus ta saab loodusega üheks. Rahulikult palja peega ringi lipata ilma, et mõni naaber talle liputamise eest politseid kutsuks. Vaadake Sohni saab Helsingis veidi maitsta seda suurlinna elu, melu ja kära ning tema nädalalõppudel soovibki sellist zen-kohta. Tema silmis oleks ideaalne, kui maja asub võimalikult lähedal meie praegusele elukohale (ilmselgelt paksu metsa sees peidus), et siis on tal hea kõik oma vabadel päevadel seal ehitada, ehitada ja ehitada. Juhul kui me maja soetame, siis ma ei usu, et Sohni saab nii pea oma vasarat sealpool lahte nurka visata. Ja ma pole kohe kindlasti nõus kuskil kuusikus üksi kükitama. Tänan, kuid jääb vahele.
Silmas pidades kogu seda ehitustandril elamist ja "iga sent läheb remondile" elu, mida me oleme juba ligemale kaks aastat vahelduva eduga harrastanud. Ma tõesti ei tea, kas suudan seda teist korda uuesti läbi teha. Muidugi maja renoveerimise puhul me räägime hoopis suuremast töömahust. Hoopis teistest rahasummadest, mis on kordades suuremad, kui see, mida me korteri ülesvuntimise peale oleme kulutanud. Lisaks kaasnevad sellega muud kohustused nagu näiteks aed ja selle korrastamine.
Mina unistan uuest majast. Ma ei mõtle nüüd uusarendust, sest Sohnil lähevad seda sõna kuuldes ihukarvad püsti ilmselt vist seetõttu, et ta teab kuidas seda uusarendust tegelikult kokku klopsitakse. Uus maja on tema silmis see, kui ehitame ise nullist maja täpselt nende kiviblokkidega, mida ta netist viimased neli aastat piidelnud on. Ma tean, sest ta on mulle sellega vahele jäänud.
Tõele näkku vaadates, siis uus maja jääbki praegusel hetkel illusiooniks kuna Sohni on Soomes ehitaja ja tal on kaks ülalpeetavat. Kui mina veel peale Fredi lasteaeda minekut kavatsen ainult ettevõttega edasi tegeleda ning koheselt stabiilset palka saama ei hakka, siis meil pole panga jutule isegi mõtet minna. Kuhugi Tartu või Tallinna läheduses uue maja hinnad on nii paganama krõbedad, et peaksin mõtlema palgalisa teenimisele. Näiteks müües mõnele Jaapani fetišile oma kasutatud trussikuid ja jalanõusid, sest see on ainus tegevus, mis mul pähe vupsas ja mida töö, lapse ja pere kõrvalt oleks nagu aega teha. Niikuinii ma mõlemat varianti igapäevaselt nagu kannan. Isegi kasutatud sokke ostetakse niiet Sohni saab siinkohal panustada oma töösokkidega, mis kindlasti tooksid meile päris head lisatasu. Ma kujutan juba Sohni "naine, sa oled hulluks läinud. Mine maga ennast välja!" pilku, kui ma talle selle variandi välja pakuksin. Ok, lõpetan oma naljatamise siinkohal ära enne, kui täitsa käest läheb. Järele jääb veel võimalus osta vana sara, mida siis buldooseriga kokku lükata või siis tuba-toa haaval renoveerima hakata. Aga see viimane variant on justkui "Tõde ja Õigus" 21. sajandi võtmes, muidugi. Pealegi renoveerimine osutuks kulukamaks kui uue maja ehitamine, vähemalt nii on Sohni mulle öelnud. Ma juba kujutan ette, kuidas Sohni käed juba sügelevad kui ta rippuvate akendega kuuri meenutavat elumaja ette kujutab.
Kolmandaks pakkus Sohni välja kesktee, et ostame pisikese krundi praeguse kodu lähedale ning ehitame sinna saunaga suvemaja. Loome koha kuhu saame minna oma tassi täitma. See mõte meeldis mulle isegi rohkem, kuid ma kahtlustan, et Sohnil on ikkagi kurikaval plaan mind kuhugi metsade rüppe ära vedada niiet ma isegi ei kujuta ette, kas selle mõttega nüüd nõustuda või mitte. Pärast on nii, et annad sõrme ja Sohni võtab terve käe.
PS! Ülal oleva pildiga ma ei mõelnud üldistada, kuid paraku jääb mulje, et me pole ainus pere, kes pangast laenu ei saa ning aina enam ja enam noori otsivad Facebooki vahendusel endale notariaalse järelmaksuga kodu, mida siis oma jõududega samm-sammult edasi kõpitseda. Aga olgem ausad, eks selle eestlase loomuses see põhimõte, et töö ei tohi kunagi otsa saada (Sohni on lihast ja luust näide). Vana maja renoveerimisega see otsa ei saagi, pigem tuleb tööd muudkui juurde.
Adios amigos!
Kommentaarid
Postita kommentaar