Istun siin elutoas ja kirjutan. Panin Fredi pool tundi tagasi magama ning jäin mõtlema, kuidas ma mõned kuud tagasi alles halasin, et poiss ei maga üldse. Meenutasin neid aegu, kus ta jäi heal juhul kell kümme õhtul magama. Rõhutan, heal juhul. Lausa masendav oli kuulda, kui sõbranna teatas, et peab kõne minuga lõpetama, sest tema noorimal lapsel on aeg magama minna. Kell oli seitse. Kordan, SEITSE. See lohutus, et küll läheb kergemaks kui Fredi vanemaks saab, ei suutnud nendel hetkedel mitte kuidagi mu tuju tõsta. Nüüd (trummipõrin), on jõudnud kätte see õnnis aeg, kus Fredi läheb magama hiljemalt kell kaheksa. Rõhutan, HILJEMALT. Lisaks on lõunauned veninud poole tunniselt uinakult vahel isegi kahe või kolme tunnisteks. Armas taevane isa või universum või see kõige kõrgem kuskil seal üleval, aitäh, et olete meie palveid lõpuks kuulda võtnud. Oli juba viimane aeg!
 |
| GIPHY.com |
Nüüd on aeg tutvustada, millega ma igapäevaselt tegelenud olen. Nimelt Fredi kasvamisega on tõusnud ka põnni kreatiivsus, iseseisvus ja kiirus uutesse kõrgustesse, mis on ilmselgelt super, kuid aeg-ajalt vürtsitab see mõnda meie päeva tavalisest rohkem. Teda on igal pool, kuid ometigi ta veel ei kõnni või on häda selles, et minu reaktsioonikiirus on madala võitu. Tegelikult tunnistan, et ongi.
Näiteks, ma pole oma elu jooksul ka nii palju kordi kätt pidi peldikupotis sonkinud, kui nüüd. Tõsimeeli, ma lähen vetsu üksi "mõtteid mõlgutama", tõmban vee peale, tõmban püksid üles ning kui asun poti kaant sulgema on Fredi nagu võluväel kohale ilmunud. Ühtlasi on ta jõudnud mingisuguse mikrosekundi jooksu midagi vetsupotti poetada. Ma olen sealt välja kookinud palle, Sohni hambaharja, lusikaid ja puuklotse. Tegelikult kubatuuridelt suuremad või pikemad esemed polegi hullematest hullemad. Kui veab, siis saab need kätt potivette pistamatagi kätte. Küll aga olen ma pidanud selle rebase päästma korduvalt uppumissurmast, mis väärib medalit, sest see sigudik on piisavalt väike ja raske, et kuhugi poti põhja, lõputuna näivasse pimedusse, vajuda mistõttu päästmisoperatsioonide ajal olen küünarnukini sees.
Ma tean, et see kõik oleks olemata, kui ma ajaksin oma asju veidi teises järjekorras, aga inimene on oma harjumuste ori, eks. Ning uue harjumuse juurutamine võib, targematele raamatutele tuginedes, võtta minimaalselt 22 päeva ja selle perioodi sisse mahub piisavalt poti siseeluga tutvumist. Minul on veel 20 päeva minna.
 |
| GIPHY.com |
Viimane aeg on potilugude juurest asuda söömise juurde. Fredi tahab ise süüa ja me tõesti ei takista teda selles, sest kõik see läbustamine tuleb ju varem või hiljem üle elada. Kuid kui ma varasemalt mõtlesin, et ma koguaeg koristan, siis alles nüüd ma võin öelda, et ma koguaeg koristan. Peale igat ampsu, mis ta võtab, viskab ta oma käes oleva lusika või kahvli pika kaarega põrandale. Vahel mõtlen, et seoks selle need söögiriistad patsikummiga ta käte külge, kuid siis sulen silmad loen mõttes kümneni ja rähman käega. Lisaks põranda pesemisele vajavad päevas korra nühimist külmkapi uksed, köögisahtlid või mõni sein. Vahel on mul kopp nii ees (minu laiskadel hetkedel), et ma lihtsalt ootan kuni see toit seal põrandal ära kuivab, et saaksin selle suurema vaevata varbaga põranda küljest lahti lükata ja tolmuimejaga ära tõmmata. Heakene küll, Fredit saab igasugu pudipõllede ja katetega ära katta, kuid iga jumala kord olen ma tema pea kahe silma vahele jätnud. Tõsimeeli ma järgmine kord panen talle söömise ajaks mütsi pähe, sest kogu toit, mida ta vähegi suhu pistab jõuab varem või hiljem ka pähe. Näiteks täna olin ma silmitsi olukorraga, kus kogu Fredi pea ja nägu olid täis kohupiima. Ma võin öelda, et seda andis sealt juustest välja pesta ja ma ei taha seda uuesti kogeda, ausalt.
Ja lõpuks olen avastanud, et ootamatult suudab Fredi ennast 3 meetrit laiemaks ja kolm meetrit pikemaks venitada. Oma võimetelt meenutab ta mulle iga päev aina enam seda elastiknaist Imeliste multikast. Kolme meetri osas ma ehk liialdan aga pool meetrit (ilmselgelt ka see on ehk veid üle paisutaud) kohe julgelt tuleb ära, kui selleks on piisav motivatsioon. Näiteks kõiksugu kruvid ja ehituskraam, mida Sohni on aknalaudadele poetanud. Fredi toas ta muidugi korjas kõik taolised vidinad KÖÖGIST VÕETUD KORRALIKU SÄILITUSKARBI SISSE, kuid me eales ei tulnud selle peale, et Fredi otsustuskindlalt punnis seal aknalaua küljes rippuda seni kuni ta selle karbi sealt alla sikutas. Nii juhtub, kui lapse ärkveloleku ajal võtab korteri üle kurjakuulutav vaikus, siis on teada, et miski on teoksil. Ja see miski pole 99,9% kordadest teps mitte rõõmustav.
Sellised lood siinpool sood.
Adios amigos!
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis 😉.
Kommentaarid
Postita kommentaar