Fredi 1

Ma tean, et varsti on juba kuu aega möödas Fredi sünnipäevast, kuid parem hilja kui mitte kunagi, eksole. Niiet panin mõned tähelepanekud ja mõtted Fredi esimese eluaasta täitumise puhul kirja. 

Meie beebi polegi enam beebi vaid alates 24. septembrist juba ühe aastastane poisipõnn. Nüüd kogu sellele sünnipäeva trallile tagasi mõeldes oli kõige veidram või pigem uudsem tunne planeerida ja korraldada OMA lapse sünnipäeva. Ühesõnaga minu perega on tema sünnipäev tähistatud. Sohni perega jäi see suur pidu maal pidamata kuna olime kõik kolmekesi vahepeal haiged. Suures koroonahirmus ei hakanud sinna ronima.  Ja nüüd oktoobris ootame oma sõpru külla. Ühesõnaga seda tähistamist on omajagu, sest meie kolmetoaline korter pole kummist kuigi sellistel puhkudel see võiks nii olla.

Võin etteruttavalt öelda, et kõik päris ilma närvikõdita ei sujunud. Näiteks avastasin esmaspäeva õhtul, et meil kohe kindlasti on vaja tellida laupäevasele (kohe vahetult peale Fredi õiget tähtpäeva) koosviibimisele uhket sünnipäevatorti. Kui ma sain juba kolmandalt tordimeistrilt teate, et kõik ajad on täis ning uut tööd ei anna mitte kuhugi pigistada, hakkas mu rahulik meel kõikuma lööma. Mõte sellest, et pean ise torti küpsetamise enda peale võtma ei meeldinud mulle kohe üldse. Olgem ausad, ma oleksin koogi küpsetamisega vabalt hakkama saanud, kuid kohe kindlasti mitte kreemise ja visuaalselt ilusa tordiga. Lihtsalt, kogu see kodu kraamimine ja toidu vaaritamine tundus kogu mu aja võtvat. Kuhu veel see küpsetamine mahutada? 

Kuna Sohni oli Soomes, siis ma ei tulnud suures paanikas kohe selle pealegi, et just tema on meie majapidamises see esikontiiter. Ta on isegi mulle proovinud rummikooki küpsetada. Mis tal, siis seda kohevat biskviitigi ära pole teha, eks? Kriisiolukorras oleks ta kindlasti juba lausa paljakäsi biskviidi jaoks muna vahustanud. Kui ma oleksin kohe selle peale tulnud poleks kogu tordimeistri otsimine tundunud nii närvesööv protsess. Lisaks kõigele hakkas võimust võtma kerge süütunne, sest me kunagi ei tellinud Fredi minisünnipäevadeks grandiooseid küpsetisi ning seda enam ma soovisin tema esimeseks sünnipäevaks midagi uhkemat kui enda tehtud koogike. Õnneks just siis, kui hakkasin lootuse kaotama sain ühe tordimeitriga jutule, kes oli nõus kohupiimatorti tegema, mida kaunistab suhkrupilt Fredist. 

Tordi osas ma muidugi märkasin üht asja, mida ma pole varasemalt teiste laste sünnipäevadel tähele pannud. Nimelt, visuaalselt oligi naerusuise Frediga pilt seal tordi peal meeletult armas, selle hetkeni, kui oli aeg tort lahti lõigata. Ma jäin tõsimeeli seda nunnut pilti vaatama. Pagan, kas ma pean nüüd oma lapse köökisahtlist kätte haaratud suure noaga pooleks lõikama? Tema kõri kallale asuma? Mis nurga alt lõigates see ei tunduks nii brutaalse tegevusena? Ja lõpuks ma söön siis oma lapse silmaga tordilõiku? See mõte lihtsalt vupsas täiesti ootamatult mulle pähe. Ja ma salamisi lubasin endale, et Fredi pildiga torti edaspidi me pigem ei telli. Kuna minu õetütar kõvahäälselt lausa nõudis, et tema tahab torti lahti lõigata, siis ma lasin tal vastuvaidlemata seda ka teha.

Tort tordiks. Kui viimaste külaliste selja tagant sulgesime oma kodu ukse, siis jäime Sohniga üksteisele otsa vaatama ning nentisime, et järgmine kord võiksime ikkagi lastetoa rentimise peale mõelda. Meil pole midagi külaliste vastu, absoluutselt mitte, kuid meil on hädasti mööblit vaja juurde soetada. Näiteks üks korralik söögilaud koos toolidega parandaks juba tunduvalt asja, tekitades rohkem istekohti ning oleksime saanud ilusama peolaual katta. Nüüd olin lihtsalt salatid pannud köögitasapinnale-kes tahab see võtab- põhimõttel. Snäkid asetasin diivanilauale, kuid Fredit ikka andis nendest ahvatlustest eemale hoida. Ühel hetkel ta rippus hambaid pidi viinamarjakobara küljes. Küll ta haaras porgandijupi ja paprikat, kuid tema lauakommete kohaselt tuleb toitu maitsmise järel maha visata ning uue jahile minna. SEGADUST kui palju! Teiseks, mängutoast tulles saad rahumeeli kodus jalad seinale lüüa, kuid meil hakkas taaskord suur kraamimine pihta. 

Mis puutub meie peategelasse Fredisse, kes mingist suhkrupildist veel midagi ei mõika ning suurest söögilauast ta ei oska puuduski tunda, siis ma arvan, et tema jäi rahule. Miks polekski pidanud, sest ta sai tavapärasest emme ja issi seltskonnast vaheldust. Vanaemaga kärutiirul ja mänguväljakul käia, lastega mängida, head ja paremat süüa, kingitusi vastu võtta. Meie põnnile külalised meeldivad. Mida see pisike hing veel ihata oskaks? 

Võib öelda, et siin on üles rivistatud Fredi elu esimesed sünnipäeva kingitused. Aitäh kõikidele, kes Fredi tähtsat päeva meiega tähistama jõudsid tulla ja aitäh toredate kingituste eest!

Kui kingid olid kõik üles rivistatud, siis noorhärra ronis kohe auto selga. See neljarattaline on veel veidi kõrge tema jaoks, kuid suure varbaga jõuab seda tagurpidi liikuma lükata küll. Kuna roolil on kaks nuppu, millest üks laseb signaali ja teine muusikat (muide ka Frozeni "Let it go" refrääni niiet meiegi ei pääse sellest muusikaeelistusest), siis just signaali lastes annab ta märku, et keegi peab teda mööda korterit selle autoga ringi sõidutama. Peatusi ta teeb igal momendil, ütleb anna ja näitab sõrmega asjade suunas. Üldjuhul kõik asjad, mis maas vedelevad on vaja käe otsa võtta ning nendega väike auring teha. Tänu sellele lõvile õpetas Shni Fredit urisema. Ja reaalselt poiss urisebki, kui on vaja oma pahameelt väljendada. 

Viimased sünnipäevalised käisid üleeile ning me nüüd oleme ametlikult Fredi sünnipäeva tähistamisega selleks aastaks ühele poole saanud. Sellel nädalal lubas Sohni oma urgu ehk keldrisse pugeda, sest ta vaeseke pole ligemale kuu aega sinna pääsenud. 

Adios amigos!

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis 😉.