Tahan Selveri parklas norilehte närida, sest mu tass on pooltühi

PS! Panin need mõtted kirja reede õhtul, kuid leidsin alles nüüd mahti seda postitada 😀.

Teate, mida mina reede õhtul, tund aega enne Sohni koju naasmist, kõige enam soovisin? Ei, mitte sõitu Lamborghiniga suurlinnatulede säras, kõrrest Mohitot enda seedetrakti imeda, samal ajal, kui lõunamaine päike mu valget nahka punaseks praeb või kuskil kümblustünni soojas rüppes tähistaeva all liguneda. Mis siin salata, kõik eelnev tundub ahvatlev. Öeldakse küll, et tuleb unistada suurelt ja ma endiselt unistan välismaareisist, aga otsustasin need unistused oma ajus paiknevasse kolaruumi suruda seniks kuni koroona läbi saab. Heheee. Kui me üldse kunagi kuhugi reisile jõuame. 

Ma tegelikult tahan midagi palju lihtsamat- näiteks lühiajalist pausi lapsevanemlusele. Minna ÜKSI Selverisse, osta sealt tempura ja seesamiseemnetega norilehti ning seda kolmekümne grammist snäkki ÜKSI autos selle sama poe parklas vaikuses nahka pista. Uskuge mind, sellest pisikesest kogusest jätkub heal juhul viieks minutiks, kuid see viis minutit tundub hetkel kõige paremini kasutatud aeg minu elus. Muidugi jõudis Sohni koju koos hiinapoest toodud nänniga niiet, mis ma ikka enam ennast välja hakkan vedama, eks. Lohutavana tundub seegi, et paar hommikut on minu päralt. 

Kas teil on vahel olnud tunne, et te olete kohal aga juskui pole? Ma mõtlen, et füüsiliselt olete kohal, kuid mõtted rändavad kuskil teises dimensioonis. Minul viimased paar nädalat on just selline tunne. Ma mängin ja müran Frediga, tegelen temaga ja proovin õpetada põnnile uusi asju. Tõsimeeli on meil nädala sees tihe graafik, kus kolmapäeviti käime Frediga veel beebide laulu- ja tantsuringis ning reedeti beebide ujumises. Tegelikult on need ringid nii minule kui ka Fredile nagu sõõm värsket õhku. Selle kõige juures olen ma tihtilugu lühidalt öeldes äraolev.

Ma olen Pinterestist ammutanud ideid, et meie koosveedetav aeg oleks mõlema jaoks huvitavam. Tappa rutiini. Et ma ei vahiks koguaeg kella ning ei mõtleks, millal see päev nüüd õhtusse vajub. Teha midagi, millele suudaksin ise ka 100% keskenduda. Sohni arvas, et olen lihtsalt Frediga liiga palju ninapidi koos ning vajan restarti, milles tal on arvatavasti täitsa õigus. Teiseks arvas ta, et ma võikisn selle kirjutamise lõpetada ning magama minna (mida ma ka tegin, sest panin kõik need mõtted reedel teda oodates kirja) ning kolmandaks ta pakkus välja, et äkki on aeg imetamine lõpetada. 

Tegelikult on Fredi minu käitumise peegel. Ja ma tunnistan, et kui tema oma õndsat ööund magab teen mina vahel kella üheni öösel tööd. Ja kui mina olen stressis või üleväsinud, siis ma ei saa loota, et Fredi on rõõmsameelne laps minu kõrval. Vastupidi ta on jonnine ja siis mina murran pead, et mis tal küll viga võib olla. Kuigi see viga olen mina ise. 

Igatahes kolm nädalat on Sohni neljapäeva asemel reedeti koju tulnud ning pühapäeval on läinud juba Soome tagasi. Ma aina enam tunnen, kuidas ma tahan kasvõi pooleks tunniks lapsevanemlusest pausi teha. Ma mõtlen just nädala sees siis, kui ma olen Frediga päevast päeva koos nagu sukk ja saabas. Muidugi mul on minu õhtud, kuid see pole see. Just minnagi üksi kodust õhtuti kasvõi korraks jalutama või näiteks kuskil poeparklas vetikaid õgida. Huvitav, mis tunne oleks, kui Sohni oleks õhtuti kodus, et kui mul peaks kaan pealt ära lendama, siis saan lapse kohe üle anda ja kuhugi nurga taha minna hingamisharjutusi tegema. 

Lihtsalt vahel on see kirjutamine maru teraapiline tegevus 😉.

Kuidas teie oma tassi täis hoiate?

Adios amigos!

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis 😉.