Kuna Sohni koju tuleb?

Minu omalooming. Kes samastub? Juuksed krunnis. Magamist tahaksin rohkem praktiseerida, kui elu hetkel võimaldab. Retuusid the best riideese üldse. Kohvi soojendan vahepeal paar korda üles, kuid hoolimata sellest kulistan ikka selle külmalt kurgust alla. Vend helistas ühel õhtul ja päris, kaua Sohni on juba Soomes olnud. Kui vastasin, et äkki kuus või seitse nädalat. Teatas ta, et oled kauem üksi olnud kui rekkamehe naine. Skooriks tuli kaks kuud, kus Sohni rügas lombi taga tööd teha ja meie Frediga istusime Eestis kahekesi isolatsioonis. Kui koroona mulle midagi õpetas, siis kindlasti seda, et ma ei taha üksikema olla. Ärge nüüd siit lugege välja, et meie suhe on rappa jooksud või midagi sellist. Olenemata, kui armas ja kallis Fredi mulle on, siis ma ei viitsi laia naeratusega väita, et kahekesi lapsega oli need kaks kuud üks suur pidu ja pillerkaar. Ma tõesti pole ilmselt nii vapper ja tugev, et last ilma mehe või tugivõrgustikuta kasvatada. Tõesti üksikvanemad müts maha teie ees! Te

Fredi on juba seitsme kuune tegelane ( täpsustan seitsme ja poole kuune ) ilma kelleta ma oma elu ette enam ei kujuta. Mõtlesin mälestuseks üht-teist tema kohta kirja panna, sest minu ema poolt katsikuteks kingitud beebiraamat on piinlikult tühi. Ma tükk aega võtsin end kokku, et tema esimesed jõulud sinna kirja panna, kuid ma isegi ei mäleta, kas selle lõpuks ka ära tegin või mitte.  #aastaema, sest kontrollisin just selle üle ning jõulude kohal laiutab suur tühjus.    Viimase pooleteise kuuga on Fredi teinud suure arengulise hüppe. Kõigepealt läks istuma. Alguses toetas kätega küll põrandale, kuid nüüd istub kena sirge seljaga ilma, et peaks tuge kuskilt otsima. Kohe kuue kuuseks saades tegi ka esimesed roomamise katsetused. Mõne nädalaga sai ta selle täitsa käppa. Ma ei hakka rääkima kiirusest, mida on üksjagu palju lisandunud. Ei läinud kaua kui Fredi tegi esimesed katsetused edasi liikumiseks käpuli. Alguses küll kuni kolm sammukest käputades ja ülejäänud distantsi läbis ta ik

Ma võin kihla vedada, et te kõik olete mõelnud sama mõtet. Mida kõike ma ära teeksin kui koroonaviirusest tingitud eriolukord ükskord läbi saab? Mõtlesin, et panen enda ja Sohni plaanid samuti siia kirja.  Õhtusöök Sohniga. Ma vaaritaks kõike head ja paremat, kuid ma arvan, et Sohni tahaks, kas kana kooreliköörikastmes või sushit. Ostaksin alkoholivaba vahuveini ja Sohnile tariksin koju ühe hea iiri viski. Kataks meie kökatsist diivanilaua, seaksime end põrandale rätsepaistesse, sest teisiti pole selle laua taga võimalik süüa. Päris võõras tunne oleks Sohniga taas koos olla, et ta on füüsilisel kujul jälle meiega.  Tahan peret ja sõbrannasid näha niiet käiksin külast külla ja linnast linna.  Mu kaalukaotus on muljetavaldavalt suur olnud ning isegi kunagi suure hurraaga soetatud motivatsiooni riided lotendavad seljas. Mul on põhimõtteliselt kogu garderoob vaja uuendada. Hea, et jalanumber kaalu kaotades ei muutu, sest kui ma suuremate mõõtmetega tots olin, siis poodeldes tihtilug