Olin kauem üksi kui rekkamehe naine. Life update

Minu omalooming. Kes samastub? Juuksed krunnis. Magamist tahaksin rohkem praktiseerida, kui elu hetkel võimaldab. Retuusid the best riideese üldse. Kohvi soojendan vahepeal paar korda üles, kuid hoolimata sellest kulistan ikka selle külmalt kurgust alla.

Vend helistas ühel õhtul ja päris, kaua Sohni on juba Soomes olnud. Kui vastasin, et äkki kuus või seitse nädalat. Teatas ta, et oled kauem üksi olnud kui rekkamehe naine. Skooriks tuli kaks kuud, kus Sohni rügas lombi taga tööd teha ja meie Frediga istusime Eestis kahekesi isolatsioonis. Kui koroona mulle midagi õpetas, siis kindlasti seda, et ma ei taha üksikema olla. Ärge nüüd siit lugege välja, et meie suhe on rappa jooksud või midagi sellist. Olenemata, kui armas ja kallis Fredi mulle on, siis ma ei viitsi laia naeratusega väita, et kahekesi lapsega oli need kaks kuud üks suur pidu ja pillerkaar. Ma tõesti pole ilmselt nii vapper ja tugev, et last ilma mehe või tugivõrgustikuta kasvatada. Tõesti üksikvanemad müts maha teie ees! Te olete võimsad!

Tegelikult pole kaua aega kirjutanud, mis elu me hetkel elame. Vahepeal polnud väga midagi kirjutada. Frediga olid isolatsioonipäevad paraku kõik ühe vitsaga löödud. Seesmine ärevus sai kuhugi kaugetesse sügavustesse tagasi surutud hetkest, kui Sohni teatas, et ta tuleb 15. mail koju. Lõpuks ometi oli kuupäev, mida oodata. Lõpuks ometi sai hakata plaane tegema. Sõrme nipsust sai esikusse peegel tellitud. Paari päevaga sai diivan välja valitud. Viimase puhul otsustasime ikkagi netipoe kasuks, mis tähendab minu jaoks jätkuvalt osta siga kotis, kuid see oli kõige kiirem lahendus. Sellise pead pööritava uudise peale hakkasid viimased seitse päeva, Sohni saabumiseni, venima nagu tatt. 

Tundus, et minu kannatustekarikasse mahtus paar tilgakest lisaks. Fredil lõikus esimene hammas. Põnn oli eelmine teisipäev tige nagu herilane. Kui ta on laps, kes vajab keskmiselt rohkem lähedust, siis palun korrutage see lähedusevajadus nüüd vähemalt kümnega, sest ta oli vait ja rahulik ainult süles. Ma ei saanud aru, mis tal häda on mistõttu otsustasin teha sõrmega ta igemetel kiire kontrollreidi. Kurjajuur andiski alumise igeme juures tunda. Paar õhtut pidin talle valuvaigistit andma, et ta saaks kuidagigi ööunne jääda. 

Nagu Top Shopi reklaamides tavatsetakse öelda "Ja see pole veel kõik...". Fredi hakkas mingisugust saksa täpsust taga ajama, ärgates ühel perioodil hommikuti 4:40. Minuti pealt. Ma tundisin, kuidas mu keha on väsinud. Igal hommikul, sõrmedega oma silmi lahti kangutades, lootsin Fredi lõunauinakute ajal ise natukenegi puhata. See jäigi tühipaljaks unistuseks, sest Fredi magas päeval 15-20 minutilisi uinakuid. Ma ei jõudnud rahulikult klaasi täit vettki juua ja end mõnusalt voodisse sisse seada, kui põnn juba ärkas. Õhtuti oma pisikese, kuid vihase pulli ööunne saamise järel, ma kuulasin lihtsalt vaikust, tõdedes, et peale lapse sündi on see maailma parim heli. Klaasistunud ilmel seina vahtides podisesin endale, " kolm päeva veel. Sa pead vastu. Ainult kolm päeva veel."

Kolmest sai kaks, siis juba üks ning lõpuks jõudis kätte reede õhtu. Ei mäletagi kuna ma viimati neid liblikaid kõhust tundsin, kuid reedel olid need nagu viis kopikat kohal. Mind nähes suutis Sohni vaid öelda, et ma olen ikka nii väikseks jäänud. Ta pole mind meie suhte jooksul nii saledana näinud ning kõik see kaks kuud oma kehale pühendumist tasus ennast kuhjaga ära. Kui me alguses Sohniga kartsime, et Fredi hakkab teda võõristama, siis arvasime ikka väga valesti. Nii kui Fredi Sohnit nägi ei suutnud ta naermist lõpetada. Muudkui vaatas Sohnit, naeris, kilkas, tahtis tema habet katsuda ja temaga lobiseda. Lapse emotsioonid olid niivõrd laes, et tükk tegu oli teda õhtul magama panna. Kuid päeval Fredi veel harjub Sohni olemasoluga, sest ta muutus selle paari kuuga ikka parajaks memmekaks ning ripub muudkui minu jala küljes nõudes häälekalt sülle. 

Olen palju kuulnud naisi rääkimas, et kui nende mehed pikalt komandeerigult koju naasevad, siis see tähendab perioodi, mis tuleb lihtsalt kuidagi üle elada kuna nende igapäeva rutiin ja harjumused on pea peale pööratud. Õnneks minul seda probleemi ei ole, sest ma olen saanud tagasi oma nädalalõpu hommikud. See on luksus ärgata 4:40 või 06:00 asemel hoopiski kell 09:30. Ma kordan 09:30, sest isegi praegu seda siia kirjutades ei suuda ma oma silmi uskuda. Ma jäin praegu mõtlema, et Sohni on üle võtnud ka Fredi vannitamised, toitmised ning kangema kraamiga mähmete vahetamised. Paari hommikuga digimuutusin zombist normaalseks tagasi. Kahjuks saab iga hea asi ükskord otsa nii ka minu hommikune laisklemine, sest Sohni plaanib oma kahe nädalase puhkuse jooksul kodus nii palju kui võimalik ära teha. Juba täna ärkas ta enne kukke ja nokitses juba keldris köögimööbli kallal. Ilmselgelt ma unistan sellest, et ta lapsega tegeleks hommikust õhtuni. Milline ema sellest aegajalt ei unistaks, eks. Kuid sama palju ma unistan sellest, et meie kodu ühel heal päeval valmis saab. 

Selleks korraks kõik ;)

Adios amigos!  

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis 😉.