Kuna Sohni koju tuleb?

Nii, ma pole teid unustanud, lihtsalt kogu Jaanipäev ja üldse enamuse sellest nädalast kulges Käo rütmis, kus polnudki mahti maha istuda ja kirjutada. Mõtlesingi teiega jagada, kuidas meil seal Käol läheb. Millised olid meie esimesed tööpäevad seal? Täitsa esimene päev sinna tööle minnes olin valmis kasvõi kõplaga selle 7800 ruutmeerise maalapi üles kündma, et seda siis kasvõi rehaga siluda tasasemaks, et siis pintsette appi võttes seeme seemne kaupa uue muru peale külvata. Vot, just nimelt selline suur tööind pakitses mu sees, oodates hetke, et välja pääseda. Ega Härra parem polnud, tema võis minu silmis Chuck Norrisega samaväärselt lausa käega kõik vähegi püsti olevad palkseinad pooleks lüüa ja kahe sõrme vahel need taamal olevasse lõkkesse lennutada. Kõik tundus väljakutseid täis, nii uus ja huvitav kuigi kohale jõudes oleksin ma enda peas valminud pika TO DO listiga vabalt saanud maakerale ringi peale teha. Esialgu ei osanud ma kuskilt otsast isegi mitte pihta hakata. Ja muidugi, m

Ma ei jõudnud uusi pilte eile teha niiet siin on mai alguses tehtud pilt, kus kõik tundus nii lage ja läbitav, kuid praegune olukord annab minu jaoks džungli mõõdu välja küll. Eile tegin IG storydes väikse ekskursiooni. Kui sa meid seal veel ei jälgi, siis mine tee seda kindlasti. Aeg-ajalt kõik storyd Fcebookis paraku ei kajastu, sest ma unustan blogi IG kontot Facebooki omaga ühendada. See on see, kui sul on IG-s mitu kontot, mida hallata. Kui nüüd hästi tähti närida, siis me omanikena veel kinnistusraamatusse kantud pole, kuid notariaalselt sai see krunt meie nimele ära vormistatud küll, mis annab juba loa sellele käsi külge panna. Kuna S oli Soomes, siis pidime kolmapäeval kaugtõestuse kaudu krundi enda nimele vormistama, aga kogu see süsteem jooksis kokku ning meile pakuti uus notari aeg neljapäevaks (ehk üleeilseks). Teate, ma pole ikka väga pikalt nii närvis olnud, kui vahetult enne kaugtõestust ja teisel katsele minnes me hoidsime hinge kinni, et see süsteem meid taas alt ei ve

Kuna me kuni eelmise reedeni ei teadnud, mis selle krundi ostuga saab ja kas me üldse selle saame ja kuna me selle saame, siis keskendusime oma korteri vuntsimisele. Uskumatu, kuid meie akende ees on nüüd PÄEVAKARDINAD. Ma ei tea, miks me nendega nii kaua venitasime. Tegelikult tean küll, põhjuseks olin mina. Ma algselt plaanisin minna kangapoodi, kõiki kangarulle agaralt näppida ja valida sobiv materjal ning lasta õmblejal need kardinad valmis õmmelda. Aga tuli koroona, kangapoed läksid kinni ja sinna see plaan vinduma jäigi. Olgem ausad, ma isegi ei tea, mida ma mõtlesin, sest Frediga kangapoodi minna kangaid valima tundub eos juba päris hullu plaanina.  Ühel hetkel Viljandist läbi sõites otsustasime Jyskist läbi käia ja sealt me hunniku kardinaid eelmisel nädalal ka koju tarisime. Hea, odav, lihtne ja kiire ning kui tuju tuleb raatsin neid ka välja vahetada.  Ideaalne.  Kui nüüd nuriseda, siis kuna meie laed on madalamad, siis julge 15 sentimeetrit on need kardinad pikemad. Ehk ma v

Eile sai alguse minu 32. eluaasta. Öeldakse, et nii kui kolm ette tuleb hakkavad aastad silme eest läbi vuhisema. Ma olen umbes 100% kindel, et kuue aasta pärast ma seda fakti kindlasti ka kinnitan. Hetkel küll mitte, kui siis ainult seda, et 20-ndad lausa jooksid silme eest mööda.   Minult on palju päritud, et miks ma oma sünnipäevi suuremalt ei pea. Ma tegelikult pole suur sünnipäevade pidaja. Esiteks, suur korraldamine ja ürituse õnnestumine on minu meelest väga stressirohke ja minusuguse perfektsionisti jaoks meeletult pingeline. Sa peaksid olema päeva täht, nautima seda päeva mitte põdema, kas kõik nõud on ühesugused, kaunistused olemas, kas kõigil on joodavat, kuidas külaliste meelt lahutada ja nii edasi ja nii edasi. Tegelikult kogu selle korraldamise juures sa sisimas mõtled, et kuna see sünnipäeva trall küll läbi saab, et hinge tõmmata ja eluga edasi minna. Olgem ausad, mul on sünnipäevapidustusi jube nadi keset taolist suvist aega kuskil korteriseinte vahel korraldada.  Teise