30+

Eile sai alguse minu 32. eluaasta. Öeldakse, et nii kui kolm ette tuleb hakkavad aastad silme eest läbi vuhisema. Ma olen umbes 100% kindel, et kuue aasta pärast ma seda fakti kindlasti ka kinnitan. Hetkel küll mitte, kui siis ainult seda, et 20-ndad lausa jooksid silme eest mööda.  

Minult on palju päritud, et miks ma oma sünnipäevi suuremalt ei pea. Ma tegelikult pole suur sünnipäevade pidaja. Esiteks, suur korraldamine ja ürituse õnnestumine on minu meelest väga stressirohke ja minusuguse perfektsionisti jaoks meeletult pingeline. Sa peaksid olema päeva täht, nautima seda päeva mitte põdema, kas kõik nõud on ühesugused, kaunistused olemas, kas kõigil on joodavat, kuidas külaliste meelt lahutada ja nii edasi ja nii edasi. Tegelikult kogu selle korraldamise juures sa sisimas mõtled, et kuna see sünnipäeva trall küll läbi saab, et hinge tõmmata ja eluga edasi minna. Olgem ausad, mul on sünnipäevapidustusi jube nadi keset taolist suvist aega kuskil korteriseinte vahel korraldada. 

Teiseks elame me oma kõigist pereliikmetest ja headest sõpradest päris eemal niiet ma alati mõtlen, et kui kõik siia Kesk-Eesti kanti kohale kutsuda, siis peab need inimesed ka kuidagi ära majutama (eestlased saavad alles õhtul peomeeleolu käima, kuhu sa siis külalisi ära saatma hakkad). Ebanormaalne on öelda, et jou ma pakun kohvi ja kooki uhage nüüd siia, mis see 200 kilomeetrit sõita on. Ühesõnaga kui ma pean lisaks toidlustamisele ka majutama, siis läheb see asi minu jaoks juba päris keeruliseks. Korter pole see koht ja igal aastal mingisugune maja rentida on minusugusele säästumutile mõttetu väljaminek. Ma selle summa paigutaksin enne ettevõttesse või reisimisele. 

Kolmandaks minu 25. aasta juubel oli mul lihtsalt nii raju ja meenutas pigem korralikku vene pulma, kus oli nii draamat, verd, kiirabi ja pisaraid, et peale seda "legendaarselt vapustavat" sünnipäeva kogemust pole ma mitte kuidagi leidnud motivatsiooni, et oma sünnipäeva suurelt tähistada. See oli veelgi fenomenaalsem, et ma pidasin seda Soomes ja rentisin selleks suure maja ning tundsin aastaid tollaste külaliste ees veel piinlikust, et minu juubel nii "meeldejäävaks" kujunes. Ma kahtlustan, et ma sain sellest peost mingisuguse trauma laadse asja. Kui päris aus olla, siis ma sain seal klaaspudeliga pähe ning kaotasin teadvuse niiet jah, võib nii öelda küll. Ja oma 30. aasta juubelil olin ma nii rase ning mõtlesin vaid sellele, kuidas me selle kodu enne lapse sündi elamiskõlblikumaks suudame vuntsida. Muidugi, kui keegi tahab mind personaalselt õnnitlema tulla, siis ma kedagi ukse taha ei jäta. Ma pole jumala eest inimeste põlgur. Kõik, kes eile mind õnnitlema tulid, lasin ikka uksest sisse. 

Aga nüüd asja juurde, mida kõik sünnipäevalapsed väga ootavad- kingitused. Ma sain S-ilt kingituse, mis mind kohe nutma ajas. Selline üllatus, mida ma tegelikult oodata ei osanud. Ta kinkis mulle uue telefoni. Nimelt mu eelmine telefon oli totaalne juust, aga minu loomuses on ikka see, et kui ta veel pildi ette võtab pole põhjust uut osta. Vanasti sai nii teha, kui telefon oli mõeldud ainult helistamiseks. Nüüd enam nii ei saa, sest minu vanal juustul oli kaamera võimekus alla poole igasugust arvestust. Lisaks ka tema mälumaht jäi uutele rakendustele jalgu. Mälu oli pidevalt täis ja telefon proovis end kuidagi teosammul välja lohistada. Isegi videokõnede tegemine oli totaalne katsumus. Vahel alustas ta ise lambist videokõnesid. Olgem ausad ka ettevõtte puhul on mugav telefoniga postritest videoklippe ja pilte storyde jaoks teha. Mul oli hädasti uut telefoni vaja. Ja ma olen selle uuega ikka väga rahul. Ma nagu käin ja muudkui pildistan. 

Mu vend käis perega külas ning mega südantsoojendav on, et meie pere pisikesed mõnglid hakkavad riburadapidi jõudma sellisesse ikka, kus nad meisterdavad kingituseks enda tehtud õnnitluskaarte. Oh, need on nagu mega, mega nunnud. Ma proovin kõikide laste meisterdused alati alles hoida (mu õetütrel on juba nagu väääga suur tootlikus) ja aeg-ajal võtan selle aja, et neid ikka ja jälle vaadata. Ja siis ma sain veel veini koos kõiksugu veiniarmastajatele vajalike asjadega nagu näiteks korgitser (mida mul endiselt polnud ja ma surusin lusikavarrega veinikorke sisse). Ma tänan siinkohal kõiki õnnitlejaid. 

No vaadake kui armas kaart ja kui ilusti kirjutatud. Oh ma ei või 😇

PS! Ega meie sünnipäevade trall pole veel selleks suveks läbi, sest augusti alguses tiksub S-il 30 täis, aga me oleme suure tõenäolisusega kolmapäeval krundi omanikud. See on küll heina kasvanud ja näeb oma varemetega üsna trööstitu välja, kuid meil on täpselt kaks kuud aega, et see üles tuunida ja ehk avaneb võimalus härra juubelit seal kuidagi erilisemalt tähistada. Kõlab nagu plaan. Et ma lendan siis neljapäeval vikatiga krundile niitma 😂😂😂. Sest see on hetkel ainus tööriist, mille suudaksin oma peaga osta ja sinna krundile tarida. Pealegi jummala lollikindel tööriist ka veel. 

Adios amigos!

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida Facebookis ja Instagramis 😉.