Kuna Sohni koju tuleb?

Inimene ikka tahab seda, mida tal pole. Ja ütle mulle üks inimene, kes pole kasvõi kuskil sügaval sügaval enda sees unistanud oma majast. Meie korter on jõudnud lõpuks nii kaugele, et põrandad, laed on olemas ning enamus liistutki pandud. Tööd on vaja teha veel mööbli ja kodu hubasemaks muutmise kallal. Sohnil on suur hirm, et töö saab ükskord otsa, sest maja jutt tuleb päevakorda iga nädal. Tänagi saatis ta mulle ühe KV müügikuulutuse. Me niigi kolisime väiksesse alevikku korterisse, sest ega me kuhugi suurlinna kodu jaoks poleks pangast laenu saanud. Raha oli tagataskust korteri ostuks võtta ja last ka veel ei olnud. Asi siis oma kott kaenlasse võtta ning kasvõi džunglisse elama põrutada on?  Meile oli seda kolimist vaja ja ütlen ausalt, et eks ma ise läksin lihtsalt vooluga kaasa. Tegelikult meil mõlemal oli see mõte, et vaatame, mis saab. Kõik käis kuidagi nii spontaanselt ning ma ei kahetse selle juures mitte kui midagi. Korterit ostes olime 100% kindel, et see on kõigest üks vahe

PS! Panin need mõtted kirja reede õhtul, kuid leidsin alles nüüd mahti seda postitada 😀. Teate, mida mina reede õhtul, tund aega enne Sohni koju naasmist, kõige enam soovisin? Ei, mitte sõitu Lamborghiniga suurlinnatulede säras, kõrrest Mohitot enda seedetrakti imeda, samal ajal, kui lõunamaine päike mu valget nahka punaseks praeb või kuskil kümblustünni soojas rüppes tähistaeva all liguneda. Mis siin salata, kõik eelnev tundub ahvatlev. Öeldakse küll, et tuleb unistada suurelt ja ma endiselt unistan välismaareisist, aga otsustasin need unistused oma ajus paiknevasse kolaruumi suruda seniks kuni koroona läbi saab. Heheee. Kui me üldse kunagi kuhugi reisile jõuame.  Ma tegelikult tahan midagi palju lihtsamat- näiteks lühiajalist pausi lapsevanemlusele. Minna ÜKSI Selverisse, osta sealt tempura ja seesamiseemnetega norilehti ning seda kolmekümne grammist snäkki ÜKSI autos selle sama poe parklas vaikuses nahka pista. Uskuge mind, sellest pisikesest kogusest jätkub heal juhul viieks minut

Ma tean, et varsti on juba kuu aega möödas Fredi sünnipäevast, kuid parem hilja kui mitte kunagi, eksole. Niiet panin mõned tähelepanekud ja mõtted Fredi esimese eluaasta täitumise puhul kirja.  Meie beebi polegi enam beebi vaid alates 24. septembrist juba ühe aastastane poisipõnn. Nüüd kogu sellele sünnipäeva trallile tagasi mõeldes oli kõige veidram või pigem uudsem tunne planeerida ja korraldada OMA lapse sünnipäeva. Ühesõnaga m inu perega on tema sünnipäev tähistatud. Sohni perega jäi see suur pidu maal pidamata kuna olime kõik kolmekesi vahepeal haiged. Suures koroonahirmus ei hakanud sinna ronima.  Ja nüüd oktoobris ootame oma sõpru külla. Ühesõnaga seda tähistamist on omajagu, sest meie kolmetoaline korter pole kummist kuigi sellistel puhkudel see võiks nii olla. Võin etteruttavalt öelda, et kõik päris ilma närvikõdita ei sujunud. Näiteks avastasin esmaspäeva õhtul, et meil kohe kindlasti on vaja tellida laupäevasele (kohe vahetult peale Fredi õiget tähtpäeva) koosviibimisele uh

Tulin end siia nüüd maha laadima, sest närv on nii must.  Teate seda "uute kontode loomise" kadalippu, kus sa ENDA ARVATES oled kõik lahtrid korrektselt täitnud ning "Jätka" nuppu vajutades lööb sulle ette punane kiri öeldes, et andmed muuduvad või midagi sellist. Ma olen juba viimased tund aega proovinud meie ettevõttele Facebooki lehte luua, kuid tee või tina "Loo konto" nupuke ei aktiveeru. Peksa kasvõi peaga vastu klaviatuuri- mitte midagi ei juhtu, sest endiselt vaatab sulle vastu hallides toonide nupuke. Kõik lahtrid on täidetud ning ma pagan ei saa seda lehte mitte kuidagi loodud. Enda arvates olen erinevaid lehti teinud seal FB-s küll ja veel, kuid nüüd nagu mingisugune amatöör- lihtsalt ei saa hakkama.  Kuna ma uue lehe loomisega täna mitte kuidagi sina peale ei saanud, siis mõtlesin kasulik olla blogi FB lehel. Asusin ammu unarusse jäänud "Kirjelduse" lahtrit muutma, sest see algab endiselt lausega "Tere! Hetkel on meid kaks, Sohni

Istun siin elutoas ja kirjutan. Panin Fredi pool tundi tagasi magama ning jäin mõtlema, kuidas ma mõned kuud tagasi alles halasin, et poiss ei maga üldse. Meenutasin neid aegu, kus ta jäi heal juhul kell kümme õhtul magama. Rõhutan, heal juhul. Lausa masendav oli kuulda, kui sõbranna teatas, et peab kõne minuga lõpetama, sest tema noorimal lapsel on aeg magama minna. Kell oli seitse. Kordan, SEITSE. See lohutus, et küll läheb kergemaks kui Fredi vanemaks saab, ei suutnud nendel hetkedel mitte kuidagi mu tuju tõsta. Nüüd ( trummipõrin ), on jõudnud kätte see õnnis aeg, kus Fredi läheb magama hiljemalt kell kaheksa. Rõhutan, HILJEMALT. Lisaks on lõunauned veninud poole tunniselt uinakult vahel isegi kahe või kolme tunnisteks. Armas taevane isa või universum või see kõige kõrgem kuskil seal üleval, aitäh, et olete meie palveid lõpuks kuulda võtnud. Oli juba viimane aeg! GIPHY.com Nüüd on aeg tutvustada, millega ma igapäevaselt tegelenud olen. Nimelt Fredi kasvamisega on tõusnud ka põnni k