Kuna Sohni koju tuleb?

Sohni pani Soome poole ajama. Muide ta sai eelmisel nädalal Tallinn-Tartu maanteel oma esimese trahvi kiiruse ületamise eest, mis oli 33 eurot 😆. Nüüd on meil viik. Igatahes seekord remondi ja sisustuse juttu. Tahtsin sellest juba eelmisel nädalal kirjutada, aga siis olid päevakorras teised teemad ja teised tujud. Oleme nüüd kolinud oma vähese varanatukese vastvalminud magamistuppa. Kohe tunda, et Sohnil oli puhkus, sest siis saab midagi alati valmis. Magamistuba on hetkel ainus tuba, kus iga viimne kui liist ja pistik on paigas. Te ei kujuta ette kui hea tunne see on. Toa valmimine võttis poolteist kuud aega. Esiteks ei teinud Sohni siin täispikki tööpäevi ja lõviosa töödest sai tehtud ikkagi tema puhkuse ajal. Nüüd julgen väita, et ühest küljest on meie remont aeglane kuna Sohni teeb seda eelkõige nädalalõppudel ja ega ei saa eeldada, et ta jaksaks siin kodus peale väsitavat töönädalat veel täispikki päevi remondi näol lisaks teha. Teiseks on meie remont olnud aeglane rahadega m

Mis värk nendel meestel selle shoppamisega küll on? Kindlasti on erandeid ei salga seda, aga tundub, et see teema puudutab valdav enamus mehi. Sohni väldib kaubanduskeskusi nagu kass vett. Isegi toidupoodidega on vahel nii, et eelistatakse seda väikest poekest, kuhu saab ühe sekundi jooksul siseneda ja teise sekundi jooksul väljuda. Super-hüper marketid on vaesekesele üsnagi piinavad, kuid ega ta kõva häälega alati ei jaga oma fustratsiooni ning ta saab vahel aru, et mida vaja seda vaja. Kui antakse väike võimaluse pilukenegi neid vältida, siis ta on aldis seda kasutama. Ülemiste keskusest ma ei hakka rääkimagi. Vahel on tunne, et seal hoitakse katkuhaigeid, millest ta üritab iga hinna eest eemale hoida. Ma olen koos Sohniga sinna sattunud heal juhul ühe korra lauamängu ostma. Ega seal ei olnud varianti. Jõudsime kaubanduskeskusse ta võttis kohe teejuhi appi ja seejärel otse suund konkreetse poeni. Ringi vaadata? Kuskilt poest veel läbi lipata? Midagi veel vaadata? Nalja teed... E

Pilt erakogust Täna käisin Perekoolis. Jah, ma ei maganudki seda seekord maha. Kalendrisse olin algusajaks märkinud 14.30, aga kuna eelmisel nädalal panin nende kellaaegadega kõvasti võssa, siis seekord otsustasin küsida haigla registratuurist järele. Sealt öeldi, et Perekool algab hoopis kell 15.00. Lõpuks mõtlesin, et lähen ikka varem kohale. Tegelikult see ikkagi algas 14.30 ja minul oli seekord õige aeg märgitud. Hea, et enda vaistu usaldasin, sest sealt puudumist ma poleks enam üle elanud. Mina ei tea, miks ämmaemand ja naistearst mind keelitasid sinna just nüüd minema. Ma polegi öelnud, kui rase ma olen 😲. 31. nädal jookseb ja tähtajaks on 24. september niiet kolmas trimester juba käsil. Täna just vaatasin, et septembris oleksin ka vabalt jõudnud loengutest osa võtta ja arvatavasti selle sünnituse loengu, millest me Sohniga ilma jäime, lähen ja kuulan südamerahustuseks enne tähtaja saabumist ära. Äkki õnn tuleb meie õuele ja see toimub mõnel reedesel päeva, et saaksime

Saime Sohniga siin viimased kaks nädalat nüüd ninapidi koos oldud. Viimati sai nii pikalt koos aega veedetud, kui mu mälu mind ei peta, siis jaanuaris. Mina ei tea, kas asi on minu hormoonides või milleski muus, aga vahepeal esines meie vahel ka sellist saagimist. Üks mu sõbranna, kel pole lapsi ütles mulle kord, et küll on hea seda rasedust ja neid hormoone vabanduseks tuua. Mida iganes.... Jääb üks kord rasedaks ja küll ta siis näeb. Igatahes Sohni lõõbib (sõbralikult norib või aasib, ei oskagi selle kirjeldamiseks õiget sõna leida) ja ma enamikel kordadel saan aru, et ta teeb nalja, kuid viimased päevad ma võtan kõike öeldut ülimalt isiklikult. Iga pisi asja pärast on pisar silmanurgas. Lihtsalt oli vahel selline tunne, et teen kõike valesti, mälu jupsib ja midagi ei tule välja. See ei tähenda, et Sohni nii mõtles või arvas, vaid ikka mina ise kipusin nii mõtlema, aga ega tema naljad asja kuidagi paremaks ei teinud. Tundsin, et Sohni tahtis nii mõndagi mulle öelda, kuid vaatas mul

Polegi halisenud, üldse pole, aga vot nüüd on küll aeg, sest kõik, mis meil siin kodus toimub pole enam normaalne. Mina pole enam normaalne. Vot, täpselt selline tunne oli mul kui ma eile oma eksitusest teada sain. Allikas:GIPHY Kõige pealt alustame minu mälust. See on rasedusega ikka nii kehvaks läinud. Mu peas oleks nagu pirn, mis iga pisema tuuleiiliga elektrikatkestuse tõttu ei põle või on ühendus nii halb, et pidevalt vilgub. Olen seda siin kuskil varem kirjutanud mitmel korral, et mul need lamba hetked, aga seekord ületas kõik igasugused piirid. Nimelt käisin teisipäeval arsti juures ja mulle teatati, et kolmapäeval on perekool ning võiksin koos elukaaslasega kohale minna, sest räägitakse sünnitusest. Mul oli nii hea meel, sest Sohnil on hetkel puhkusel ning me saame koos minna, ideaalne. Võtsin arsti juures kohe kalendri kätte ja sisestasin vajaliku info koos perekooli toimumisajaga, milleks oli mul märgitud kell viis õhtupoolikul. Vantsisime enne viit kohale ja ennäe

Foto: www.pexels.com Uskumatul kombel nägin unes, et kirjutasin sellest samast teemast siinsamas blogis. Jah, ma ikka aeg- ajal kirjutan unes ka, kuid ega ma ei mäleta mida konkreetselt, aga see konkreetne teema jäi ainsana nii eredalt meelde. Äkki oli see mingisugune märk niiet ma otsustasin siis selle postituse ära teha, sest kunagi ei tea milleks see hea on.  See tuli jutuks ühel märtsikuu päeval, siis kui me Sohni ja tema vennaga kolisime oma uude korterisse ja vaesekesed tassisid mööblit ja kõiksugu suuremaid asju neljandalt alla, otsaesine higimullidest läikimas. Auto pilgeni täis laetud ootas meid ees 2,5 tunnine autoreis. Viibisime tol päeval enamus aja autos nagu silgud reas. Ühel hetkel võttis Sohni vend jutuks laste kasvatuse ja selles võtmes, kuidas meid on kasvatatud. Tema arvas, on meie puhul üks asi viltu läinud. Nimelt oleme liialt suure empaatiavõimega ja seetõttu pole meil piisavalt seda iseloomu ehk jääb nö. egost puudu. Näiteks ei julge me paljusid asju vä

Sahtli täis tšekke ootab läbi lappamist ja exceli tabelisse lisamist. Teine suur kogus on auto kindalaekas ootel, mõni vedeleb armatuuril, mille peal olev kiri on juba vaevu loetav, kuid äkki saan veel nendestki asja ja tabelisse lisatud. Ahjaa, taustaks ka meie esimesed mähkmed elamises. Sõbranna käis perega külas ja kinkis meile ise tehtud mähkmetordi.  Ma ei tea, kui paljud teist raha üle arvet peavad? Teevad suuri eelarveid ja peavad 100% nendest kinni? Talvel kui korteri saime, siis tõesti kõiki remondiga seonduvaid tšekke hakkasime kokku korjama, sest lõpuks on meil Sohniga suur huvi, et kui palju see korteri remont maksma läheb. Ütleme ausalt, et 100 eurot sinna 20 eurot tänna ja kui neid pisiväljaminekuid kokku ei loe võibki tunduda, et polegi nagu midagi kulunud, kuid reaalsus on hoopis teine. Lisaks anname oma kodule uue hingamise täielikult ilma laenudeta mistõttu on ju huvitav teada, milleks me tegelikult suutelised oleme, sest kui see korter ükskord valmis saab, siis

Käisime Sohniga mere ääres jalutamas ja see oli kohe tema töökorteri lähedal. Selles suhtes oli ikka Soomes hea olla, sest ausalt ma ei mäleta kuna koos Eestis niimoodi jalutamas käisime, sest selleks pole lihtsalt aega. Mõnus kvaliteetaeg . Lõpuks ometi sai Soomes ära käidud. See oli üks minu selle suve väike eesmärk, aga iga läheneva kuuga muutus sinna minek aina kättesaamatumaks unistuseks. Algselt arutasime, et lähen nädalavahetuseks sinna aga lõpuks ei raatsinud me ühtki nädalavahetust selle peale kulutada, sest remont poolik ja kodus  omajagu teha. Minu rõõmuks sattusid asjad hoopiski nii, et Sohni võttis mind oma töönädalaks kaasa, sest töökorter oli tänu puhkustele meie päralt ( loe lähemalt siit ).  Hetkel olen juba kolmest blogist lugenud, et keegi ei taha "käisin siin, nägin seda" blogipostitusi teha ja pigem siis ei kirjuta üldse, aga suure tõenäosusega see postitus võib nii välja kukkuda küll. Eks teie ise otsust, kas meeldib või mitte. Ma seekord mõtle

Oh, eelmine nädal lõppes ikka suure üllatusega ja väga meeldiva üllatusega. Nimelt mainis Sohni, et saan temaga võib-olla Soome kaasa minna. Ma ei hakanud kohe siin suure hurraaga midagi kuulutama. Reedel oli asi ikka väga kindel, sest Sohni ostis laevapiletid ära. Ühesõnaga Sohni võttis  Nolani filmivõtete tõttu  nädalase puhkuse juuni kuus. Vot, kus vedamine, sest kõik tema töökaaslased läksid sellest nädalast kollektiivsele puhkusele, mis omakorda tähendab, et Sohni töökorter on täitsa vaba, tühi ja meie päralt. No ja kuna Sohni võttis ühe puhkusenädala teistest varem välja peab ta nüüd erinevalt teistest tööl olema, mis minule sobib ülimalt hästi. Eile õhtul jõudsime kohale ja kuna täna müristab ja välgutab ning sajab paduvihma siis oleme tubased inimesed. Äike mulle eriti ei meeldi ja mõtlesin täna kasutada juhust ning põgusalt kirjutada meie tegemistest siin Soomes, sest kuhugi välja vaevalt, et me enam läheme. Ma ei pea seda Soome reisi mingiks suureks välimaareisiks, pigem

Seekord teen niisama juttu. Tahtsin tegelikult asjalikematel teemadel kirjutada. Nimelt teemal, mis on minule ja Sohnile väga aktuaalne, kuid suures plaanis pigem kirgi küttev ehk siis nii väga tahaksin kirja panna meie mõtteid ja dilemmasid vaksineerimise kohta. Sohni küsis, et kas see on ikka tark tegu kuna see teema on täpselt samasugune nagu poliitika. Inimesed on, kas poolt või vastu, aga puudub vahepealne arvamus. Vaksineerimisega on umbes sama asi, et kas sa pooldad seda või mitte, aga igavesti sa kahe heinakuhja vahel kükitada ei saa, sest elus oled vähemalt korra silmitsi selle olukorraga, kus pead otsuse tegema ehk see puudutab meid kõiki. Miks ma tahan sellest paganama vaksineerimisest kirjutada on ka see, et raske on otsustada, kui terve internet on täis pooldajate ja vastaste vahelist sõda, proovi otsida sealt enda jaoks seda tõde. Mis internet, see sõda käib päris elus ja päris inimeste vahel samamoodi isegi meie peres kütab see kirgi ja paneb kõrgendatud häälel rääkima,