Mu süütenöör on lühike

Pilt erakogust

Täna käisin Perekoolis. Jah, ma ei maganudki seda seekord maha. Kalendrisse olin algusajaks märkinud 14.30, aga kuna eelmisel nädalal panin nende kellaaegadega kõvasti võssa, siis seekord otsustasin küsida haigla registratuurist järele. Sealt öeldi, et Perekool algab hoopis kell 15.00. Lõpuks mõtlesin, et lähen ikka varem kohale. Tegelikult see ikkagi algas 14.30 ja minul oli seekord õige aeg märgitud. Hea, et enda vaistu usaldasin, sest sealt puudumist ma poleks enam üle elanud. Mina ei tea, miks ämmaemand ja naistearst mind keelitasid sinna just nüüd minema. Ma polegi öelnud, kui rase ma olen 😲. 31. nädal jookseb ja tähtajaks on 24. september niiet kolmas trimester juba käsil. Täna just vaatasin, et septembris oleksin ka vabalt jõudnud loengutest osa võtta ja arvatavasti selle sünnituse loengu, millest me Sohniga ilma jäime, lähen ja kuulan südamerahustuseks enne tähtaja saabumist ära. Äkki õnn tuleb meie õuele ja see toimub mõnel reedesel päeva, et saaksime koos Sohniga sinna minna. Eks näis.

Igatahes tänases loengus vaatasime haigla perepalatid ja sünnitustoad üle. Kõik rasedad hakkasid siis pärima, et kuna keegi sünnitab, äkki satutakse haiglasse samaaegselt. Lõpuks vaatasid kõik silmad minu poole ja kui ma vastasin, et mul alles septembris siia asja, siis kõik kuidagi kohmetusid, kui lõpuks üks naine ütles, et temal tähtaeg samuti septembris. Seejärel kuulutati Perekool lõppenuks. Suundusime kõik koos parkla poole, kui see naine kellega meil samal kuul tähtaeg on, kõnetas mind.

Naine: "Vabandust, et ma küsin, aga kas te ootate kaksikuid?"

Mina: "Ei oota."

Naine: "Kas te ootate siis teist last?"

Mina: "Täitsa oma esimest last ootan."

Naine: "Noh, siis on see laps teil lihtsalt suur."

Mina: "Kõikide endale teada olevate andmete juures ei pidavat nagu olema suur laps, aga võib-olla olen mina suur ja siis tundun suure rasedana."

Naine: "Kas sul isutab ka millegi järgi, näiteks kookide või magusa järgi?"

Mina: "Ikka isutab kui neid näen muidu läheb värske kraam rohkem peale. Hetkel värsked mustikad, otse metsa alt, ajavad suu vett jooksma küll."

Naine: "Kas sa ise käisid sellise kõhuga neid siis metsa all korjamas?"

Mina: "Uskumatu eks, aga käisin neid metsa all söömas küll."

Midagi ma sellele naisele veel mainisin, et ma pole emotsionaalselt just kõige paremas konditsioonis arutamaks minu suurust. Lõpuks teatas ta, et tal ka ikka isutab kookide järele, aga hoiab ennast täiega tagasi ning on võtnud 7 kilogrammi juurde. Mis ma oskan öelda, palju õnne.

Teate, ma olen ülekaalus olnud ma pakun, et viimased 10 aastat. Kui sa selle kehakaalu ükskord pekki keerad, siis pekkis ta ongi ja meeletult peab vaeva nägema, et seda alla saada ja omaette tsirkus on veel saavutatud kaalu hoidmine. Ma olen toitumiskavasid jälginud ja ikka proovinud selle ülekaaluga võidelda, kuid ühel hetkel saatsin kõik selle jama sinna, kus Päike ka ei paista ja panin rõhku sellele, et õppida ennast armastama sellisena nagu ma olen, selles kehas, kus ma olen.  Kõike seda ikka selle pärast, et muuta enda kaaluga tegelemine nauditavaks tegevuseks mitte ebameeldivaks kohustuseks. Teha seda kõike enda jaoks mitte teistele. Ja teate mis, lõpuks näevad inimesed esimesena sinu enesekindlust, mis ausalt suudab varjutada mõne üleliigse voldi sinu kehal. Samuti soovisin ma saada normaalkaalu enne esimese lapse tulekut, kuid uudis rasedusest tuli meile täiesti ootamatult ja täpselt siis, kui olin saavutanud oma elu kõrgkaalu. Rasedusega ma võtsin kaalust mõned kilokesed alla ning hetkel olen heal juhul 4 kilogrammi juurde võtnud. 

Ma olen alati mõelnud, et see õnnis hetk ongi see, kus sa saad ilma süümepiinadeta suur olla. Kui varem litsusid oma kõhupekki peegli ees vastikustundega sõrmede vahel, siis rasedusega sa silitad naeratus suul oma muudkui paisuvat kõhtu. Vaatad oma suuri ja prinkis rindasid ja mõtled niiiccceeee. Tegelikult sa kohe elad kaasa, kui see kõht sul lõpuks ette vupsab. Sohni silitab mu suurt kõhtu, teeb töölt tulles sellele musi ja räägib kõhubeebiga. Mulle meeldib mu suur kõht ikka meeletult isegi siis, kui voodis külje keeramine on raskendatud. Või õhtud, kui me koos Sohniga vaatame, kuidas marakratt seal ringi möllab ja kõht kaasa lainetab. Need on ühed parimad ja armsaimad hetked, aga keegi tuleb ja lörtsib selle kõik ära. Mind ajab ikka meeletult närvi see, et mingid tädid arvavad, et rasedaid on ka normaalne kuhugi stereotüüpidesse litsuda. Kus ku!at on kirjas kui suur peab olema esmarase või üldse raseda kõht? Kus ku!at on kirjas, et kõhu suuruse järgi saab mingi Maali panna mulle diagnoosi, et mul sünnib raudselt suur laps? Minult on isegi küsitud, et kas ma ikka olen glükoosi testi käinud tegemas, sest tundun kuidagi liialt suur. Aaa ja kindlasti olen peale sünnitust alt nii lõhki nagu lihunik oleks sinna kogemata ära eksinud. Käige te ka kõik õige.....

Kallid rasedad, kellel on ilmselgelt tõsised kompleksid, siis palun võtke üks kord elus vabalt, sest see hetk ja see rasedus on kordumatu. Ma muidugi vabandan teie ees, et käin ja šokeerin oma morsa kuju võtnud kehaga teid. Sellepärast ma koju nelja seina vahele kükitama muidugi ei jää ning proovige septembrini vastu pidada.

Allikas: GIPHY

Vaadakse seda esimest pilti ja öelge, kas seal sees tõesti pesitseb 6 kilogrammine tegelane? Ilmselgelt mitte ja ma olin enda arus täna jumala hot rase.

Teie Morsk!

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.