Kas tõesti on suur empaatiavõime kõiges süüdi?

Foto: www.pexels.com

Uskumatul kombel nägin unes, et kirjutasin sellest samast teemast siinsamas blogis. Jah, ma ikka aeg- ajal kirjutan unes ka, kuid ega ma ei mäleta mida konkreetselt, aga see konkreetne teema jäi ainsana nii eredalt meelde. Äkki oli see mingisugune märk niiet ma otsustasin siis selle postituse ära teha, sest kunagi ei tea milleks see hea on. 

See tuli jutuks ühel märtsikuu päeval, siis kui me Sohni ja tema vennaga kolisime oma uude korterisse ja vaesekesed tassisid mööblit ja kõiksugu suuremaid asju neljandalt alla, otsaesine higimullidest läikimas. Auto pilgeni täis laetud ootas meid ees 2,5 tunnine autoreis. Viibisime tol päeval enamus aja autos nagu silgud reas. Ühel hetkel võttis Sohni vend jutuks laste kasvatuse ja selles võtmes, kuidas meid on kasvatatud. Tema arvas, on meie puhul üks asi viltu läinud. Nimelt oleme liialt suure empaatiavõimega ja seetõttu pole meil piisavalt seda iseloomu ehk jääb nö. egost puudu. Näiteks ei julge me paljusid asju välja öelda, sest kardame, et teeme teistele oma sõnadega haiget. Me oleme liialt abivalmid, mida väga paljud kasutavad esimesel võimalusel kohe ära. Meil on raske öelda EI. Tihtilugu mõtleme enne teistele ja siis alles endale kuigi see kõik peab ju vastupidi olema. Nii palju on olnud olukordi, kus oleks saanud situatsiooni pöörata paari lausega enda kasuks, kedagi paika panna, seista enda, oma põhimõtete ja tõekspidamiste eest, näida oma olemuselt tugev, aga meid on takistanud need õpetused lapsepõlvest- me ei taha teistele halba, me ei tee teistele haiget ning me aitame alati teisi. Sohni venna arvates just see pärsibki nüüd meie saavutusi elus. Kas see ikka on tegelikult nii?

See teema jäigi tol korral sinna paika kuni paar nädalat tagasi sattusin kuulama Star FM- ist saadet Suhtes, mida juhivad Kirsti Timmer ja Jesper Parve. Etteruttavalt ütlen, et soovitan soojalt, tegu on väga hea saatega niiet minge kindlasti kuulake järele, sest see on super seltsiline remonti tehes, koristades, sportides või  isegi aiatöödel.  Seal räägiti vastupidisel teemal ehk siis toodi välja, et meie seas leidub inimesi, kes ägavad hoopis oma suure ego all. Nii uskumatu kui see ka pole, siis tänapäeval on võimalus võtta koolitusi oma ego maha surumiseks. Saate aru? Ma kuulasin ja mõtlesin, et see on kuidagi nii vale. Kas keegi saab üldse olla oma egoga kimpus? Mulle kuidagi ei mahu pähe, et egoistlik inimene üldse tunnistab, et tal on sellega probleeme ja asub koolitusele seda kuidagi allutama. No, ei lähe selline käitumine minu silmis taolise iseloomuga kuidagi kokku. Ma näen selle koolituse juures, et sind vormitakse üheks kanaks suures kanalas, kus üks kaagutab ees ja teised kohe järgi. Saad selle halli massi jüngriks. Saad üheks mutriks suures masinavärgis. Kogu selline maha surumise teema toob mulle alati sellise pildi silme ette. Kogu see saade pani mind taaskord mõtlema Sohni venna poolt öeldule.

Mina sellest suure ego probleemist aru ei saa ja selle koolituse mõttest ammugi mitte. Nagu Sohni vennalgi on mul samuti see nö. kange iseloom pigem defitsiidis. Siiski mina ei pea siinkohal süüdlaseks suurt empaatiavõimet, mida maast ja madalast meile õpetatud või kaasa antud on, vaid arvan, et selles on süüdi meie pidevalt vankuma lööv enesekindlus ja madal enesehinnang. Ma toon juba üheks näiteks selle sama blogi. Ma kartsin blogimise puhul sapiseid kommentaare samal ajal kui ma oleksin võinud hoopis mõelda, et f*ck it teeme ära, mul savi mida teised arvavad ehk siis mu enesekindlus oli mind täiesti hüljanud. Lõpuks Sohni võttis asja enda kätte ja tegi selle blogiga algust, mitte mina. Jumal tänatud, et see tehtud sai ja tõsiselt ma naudin seda. Lisaks arvan, et see pisike blogi on ka meie väikene saavutus elus niiet check.
Sohni on samuti suure empaatiavõimega, kuid tal on seda enesekindlust ikka kuhjaga rohkem kui minul ja tänu sellele olen suutnud endalegi juba pisikesed munad kasvatada 😂. Samuti ma näen, et normaalsel tasemel ego näitab, et inimene on enesekindel, ta meeldib endale sellisena nagu ta on.  Ta teab, mida ta tahab ja väärt on. Ainult loll läheb seda enesekindlust raha eest maha tampima.

Ma ikkagi pean vajalikuks lastele õpetada hoolivust teiste vastu, olgu selleks teiseks mõni puuoks, väike herneuss või teine inimene. See on iseenesest mõistetav. Empaatiavõime pole kunagi halb või kuidagi liiast, lihtsalt tuleb tööd teha oma enesehinnangu tõstmisega ning enesekindluse kasvatamisega. Lihtne öelda, aga vahel raske saavutada samas kõik hea võtabki aega. Kui sul juba on iseloomu seljuhul hoia sellest kümne küünega kinni ning ära lase kedagi selle kallale. Mis puutub saavutustesse elus, siis kui sul pole eesmärke seatud ja prioriteete paika pandud, kuhu sa siis jõuda tahad. Sa ei saagi kuhugi jõuda ja see pole kaugeltki seotud sinu suure empaatiavõimega. Käed süles istudes tõesti ei hakkagi elus mitte kui midagi toimuma ja ükski saavutus ei kuku sulle sülle. Lihtne.

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.