Polegi halisenud, üldse pole, aga vot nüüd on küll aeg, sest kõik, mis meil siin kodus toimub pole enam normaalne. Mina pole enam normaalne.
Kõige pealt alustame minu mälust. See on rasedusega ikka nii kehvaks läinud. Mu peas oleks nagu pirn, mis iga pisema tuuleiiliga elektrikatkestuse tõttu ei põle või on ühendus nii halb, et pidevalt vilgub. Olen seda siin kuskil varem kirjutanud mitmel korral, et mul need lamba hetked, aga seekord ületas kõik igasugused piirid. Nimelt käisin teisipäeval arsti juures ja mulle teatati, et kolmapäeval on perekool ning võiksin koos elukaaslasega kohale minna, sest räägitakse sünnitusest. Mul oli nii hea meel, sest Sohnil on hetkel puhkusel ning me saame koos minna, ideaalne. Võtsin arsti juures kohe kalendri kätte ja sisestasin vajaliku info koos perekooli toimumisajaga, milleks oli mul märgitud kell viis õhtupoolikul. Vantsisime enne viit kohale ja ennäe imet see perekool algas hoopis kell kolm. Te ei kujuta ette, kui vihane ma olin. Tõeliselt vihane, et mul seda mõistust ja mälu pole. Kuhu see küll jäänud on? Registratuuri tädi lohutas veel mind, et pole midagi kaks loengut ju tuleb veel, mille peale mina vastasin, et täna räägiti ju sünnitusest ja ma nüüd ei oska sünnitada. Kuidas ei ole midagi? Oeh... Registratuuri tädi oli tore ja teatas, et vähemalt hoidsite kuus eurot kokku 😂. Nojah siis, mis ma oskan selle peale enam kosta.
See, et ma asju igale poole unustan ja maha jätan on igati normaalne ja igapäevane nähe. Hea, et ma ennast pole veel ära kaotanud. Just hiljuti otsisin oma kaamera laadijat. Muudkui raiusin, et kodus ma akut ju viimati laadisin, see peab kuskil siin olema. Otsisin niiet asjad lendasid kahte lehte laiali ja alla ka ei andnud, sest see peab siin kusagil olema ning mõttetu on hakata inimesi läbi helistama ja pärima. Palusin isegi Sohnit otsigutele appi. Lõpuks sõbranna andis mu laadijast ise teada niiet jah, piinlik ikka küll, aga tema juurde ma selle unustasingi.
Teate ma olen isegi oma udu hetke tõttu magamistuppa luku taha jäänud. Alguses, kui korteris nädalavahetusteti remontimas käisime, siis siseustel linke polnud. Olime ühe toa puhtaks rookinud ja sinna minu venna ja õe vanadest narivoodi madratsitest põrandale aseme teinud. Sohnile meeldib avatud ustega magada, aga kui ma üksi olen siis minul on harjumus kõik uksed enda selja taga nii muuseas kõndimise pealt kinni lüüa. Selles korteris olin ma ikka väga teadlik, et linke pole ja seetõttu juba harjunud uksed vaikselt paokile jätma. Üks kord läks Sohni pühapäeval Soome ja mina jäin ehitustandrile esmaspäevani, sest pidin hommikul plaadilõikuri Ramirenti tagasi viima. Noh, ma siis ärkasin hommikul, käisin WC-s ning tagasi tulles lõin selja taga muuseas ukse pauguga kinni. Muukimiseks oli mul hambahari, üks päevi näinud pisike seenenuga ja uksevõti. Poolteist tundi pusisin ja ma sain välja. Lõpuks.
See selleks. Teate, mis lisadega ma veel olen? Minu kõht on juba omajagu suureks paisunud mistõttu olen märganud, et ähin ja puhin koguaeg. Öösel külje keeraminegi on keeruline ja ma siis ka suudan puhkida ja häälitseda. Ma ei hakka rääkima koristamisest või muudest tegevustest, mis eeldavad liikumist- kõike saadavad häälitsused. Tänasest ma pole ainus, kes siin mööda elamist ringi ohib, oh ei. Nimelt tegime remonti ja Sohni proovis radikat tagasi seinale panna, kui ta järsku selja ära tõmbas. Nüüd on meid kaks, kes ähivad ja puhivad, kõnnivad aeglaselt ja kangelt.
Kui tavaliselt ärkab Sohni hommikuti varem ja hoolitseb meie hommikusöögi ja kohvi eest, siis täna võtsin ohjad mina enda kätte. Eile õhtul olime nagu kaks hüljest voodis, kes proovisid kumbki elu eest sealt välja saada, et WC-sse minna ja külje pööramine oli samuti tõeline katsumus. Õnneks on täna Sohni selg juba parem, sest mul oli juba suur hirm, et põranda paigaldus jääbki poolikuks. Tundub, et siiski mitte.
Sellisena eile Sohni ringi "tatsaski" ja ega ma parem pole. Allikas GIPHY |
Kui tavaliselt ärkab Sohni hommikuti varem ja hoolitseb meie hommikusöögi ja kohvi eest, siis täna võtsin ohjad mina enda kätte. Eile õhtul olime nagu kaks hüljest voodis, kes proovisid kumbki elu eest sealt välja saada, et WC-sse minna ja külje pööramine oli samuti tõeline katsumus. Õnneks on täna Sohni selg juba parem, sest mul oli juba suur hirm, et põranda paigaldus jääbki poolikuks. Tundub, et siiski mitte.
Nii on lood. Sohni ägiseb siin oma seljaga ja mina olen puhkiv rase udu. Lihtsalt ideaalne kooslus. Suundume puhkides remondi lainele nüüd tagasi.
Olin juba seda teksti postitamas, kui kuulsin kõrval toast sajatuste laviini. Sohni värvib seal põrandaliiste ja oli pintsli oma kohvi sisse kastnud. Ups.
Olin juba seda teksti postitamas, kui kuulsin kõrval toast sajatuste laviini. Sohni värvib seal põrandaliiste ja oli pintsli oma kohvi sisse kastnud. Ups.
Adios!
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.
Kommentaarid
Postita kommentaar