Seekord teen niisama juttu. Tahtsin tegelikult asjalikematel teemadel kirjutada. Nimelt teemal, mis on minule ja Sohnile väga aktuaalne, kuid suures plaanis pigem kirgi küttev ehk siis nii väga tahaksin kirja panna meie mõtteid ja dilemmasid vaksineerimise kohta. Sohni küsis, et kas see on ikka tark tegu kuna see teema on täpselt samasugune nagu poliitika. Inimesed on, kas poolt või vastu, aga puudub vahepealne arvamus. Vaksineerimisega on umbes sama asi, et kas sa pooldad seda või mitte, aga igavesti sa kahe heinakuhja vahel kükitada ei saa, sest elus oled vähemalt korra silmitsi selle olukorraga, kus pead otsuse tegema ehk see puudutab meid kõiki. Miks ma tahan sellest paganama vaksineerimisest kirjutada on ka see, et raske on otsustada, kui terve internet on täis pooldajate ja vastaste vahelist sõda, proovi otsida sealt enda jaoks seda tõde. Mis internet, see sõda käib päris elus ja päris inimeste vahel samamoodi isegi meie peres kütab see kirgi ja paneb kõrgendatud häälel rääkima, sest meilgi kahe leeri esindajad täiesti olemas. Siinkohal pean ära mainima, et interneti allikad pole just kõige usaldusväärsemad kohad, kus seda tõde üleüldse otsida, aga paratamatult on see kõige kättesaadavam. Samas mina olen vaksineerimis teemaliste artiklite lugemisest antud hetkeks juba loobunud, sest sain aru, et see ei vii mitte kuhugi vaid ajab aina rohkem segadusse ja tekitab aina rohkem küsimusi. Nüüd on see vaksineerimise postitus pooleldi valmis, sest raske on kirjutada nii, et kellegi tunded riivata ei saaks, raske on emotsioone ohjes hoida. Meie eesmärk polegi kellegi peale näpuga näidata või kellegile öelda, et nii on tõene ja nii on väär, ei. Ma lihtsalt tahaksin kirjutada, kuidas infoühiskond selle otsustamise sinu jaoks keeruliseks teeb, kuidas igal pool on nii palju ebavajalikku pahna üleval. No ja Sohnil on ju tegelikult enamustes asjades õigus ning võib-olla pole tark tegu s***a torkida muidu läheb veel haisema.
See selleks. Sohni läks pühapäeval taaskord Soome ja me ei teagi, kas ta veel sellel suvel puhkust saabki enam, sest jaanuaris kui me korteri saime, siis ta võttis samuti kaks nädalat välja, et kiiremad tööd korteri peal valmis saada. Meie eesmärgiks on hetkel magamistuppa saada lagi, põrand ja liistud ning siis hakkame sättima beebi asju valmis. Alles kevadel oli mul selle pesa punumisega nii kiire ja pidev kärsitus peal, et ruumipuuduse tõttu mitte midagi koguda ega varuda ei saa. Nüüd on mul hetkel selle pesa punumisega null emotsiooni, sest kui asjad valmis sead, siis justkui tunned sisimas, et kohe kohe on haiglasse minek ja mõtteid sünnitusest proovin koguaeg oma peas edasi lükata. Kaua ma pageda ei saa niiet ühel hetkel pean võtma oma audioraamatu lahti ja ettevalmistusi tegema hakkama. Tegelikult eelmine neljapäev kui Sohni koju tuli, siis oli meil nii mõnus õhtu. Sohni jõi õlut ja mina mekkisin pokaalist punast alkoholivaba veini, vaatasime üksteisele otsa ja ütlesime, et täitsa lõpp meist saavad varsti lapsevanemad. Sohni veel ütles, et ta vahepeal tööl ka mõtleb: "Johhhaidiii ma saan isaks!" ja ausalt ma olen umbes samas võtmes mõlgutanud, et saan emaks. Heietasime üldse lapse kasvatusest, tuleviku üle ja oma plaanidest. See rahustas meeletult mu vaikselt tekkivat ärevust, sest sain ennast lihtsalt tühjaks rääkida, mis oli omamoodi vabastav.
Olime eelmisel nädalalõpul mõlemad omajagu laisad. Mul ikka veel magamistoa seina parandutööd poolikud. Panime selle toa ukse üldse kinni, sest kui sa seda poolikut tuba ei näe, siis ei riiva see nii palju silma ja seda vähem ta hinge kriibib. Ärkasime Sohniga reedel üles ja teatasime nagu ühest suust, et kohe üldse ei viitsi koduga tegeleda. Ma unustasin mainida, et mul on juba paar nädalat räme kukeseene isu ja nii palju kui mina olen eelnevad nädalad Facebookis näinud, siis Võrumaal saab juba parajat saaki metsast välja tuua küll. Olen oma kukeseente jutuga Sohnile nii pinda käinud, et ta reaalselt viiski mu metsa seeni otsima. No olen naljanina ikka küll, sest me elame ju täiesti uues kohas, mis tähendab, et peame endale ise siin kõigepealt kukeseene kohad ju otsima ja ma ei kujuta ette kui suur töö see olema peaks. Sohni raudselt teadvustas seda kõike endale, aga proovi rasedale, kelle kinnisideeks on kukeseened seda sõnadega selgeks teha. See pole ju võimalik, vaja on praktikat, vaja on ta panna sinna metsa alla lonkima, et see rase saaks lõpuks ise aru, et MIDA POLE SEDA POLE. Finaal oli siis selline, et käisime ühes metsatukas, viibisime seal kõige rohkem 10-15 minutit. Sammusime metsast välja ja nii suunasime targa näoga auto rattad linna turule. Turu parklasse jõudes ma lihtsalt korrutasin mõttes, et pliiiis kukeseened olge siin. Turg oli taolisest kaubast tühi mis tühi, polnud seene haisugi. Milline pettumus, täielik pettumus! Meie teooria kohaselt, kui turul seeni pole siis järelikult siin ümbruskonna metsades neid samuti pole ja panime seekordsele seenelkäigule suure rasvase punkti. Täna sadas vihma ja ma pidin juba suurest rõõmust lakke kargama, sest äkki sellel nädalalõpul pistab mõni seen siin kandis nina maa seest välja. Kas te saate aru, et ma ei õppinud eelmisest korrast ikka mitte midagi, sest kui ma ühtegi seene kohta ei tea, siis mis seeni ma loodan leida 😂. Suletud ring.
Peale seente otsingut plaanisime teha head ja toekad õhtusööki ning ollagi täiesti kodused, igaüks omas nurgas. Ma just enne seenele minemist avaldasin remondi teemalise postituse, mida näed siit . Väga vähesed sõbrad ja tuttavad teavad, et siin väikest viisi blogi peame ja meil vahepeal oligi plaan mitte seda suure kella külge panna. Jagasin blogipostituse viidet ka oma Facebooki seinal, aga tundub, et see oli nii intrigeeriva pealkirjaga. Järsku helistas Sohnile ta ema ja päris, et kas meil ikka kõik korras. Meie ei saanud aru, et miks ta küll seda küsib, täielik segadus. Naersin, et vaevalt Sohni ema mind postituse juurde lisatud jalgade pildi järgi ära tundis. Vot, kuidagi tema sai aru, et need oleme meie 😆, mis seal siis ikka kui sai aru siis sai. Õhtusöögi tegemiseni me ei jõudnudki, sest otsustasime oma asjad ikkagi kokku pakkida ja maale suve nautima minna. Oma kortermaja eest välja sõites tuli Sohnil idee rentida kümblustünn.
See kümblustünn on pikalt tema unistus olnud, rohkem küll talvel, aga suvel on see samamoodi nauditav niiet sai seegi meie DO TO LISTIST maha tõmmatud. Ei, me ikka tahaksime keset pakaselist talve ka seal logelemist proovida.
Sohni ligunes seal kümblustünnis kella poole neljani hommikul. Mina läksin juba ammu ilma enne teda magama, aga sügavalt ma unne ei jäänud, sest ma nii kartsin, et keegi upub sinna tünni ära. Kui tünnitajad tuppa tulid, siis mina ärkasin üles, et unesegasena päid üle lugeda ja avastasin järsku, majja tuli ainult kolm inimest. Kus on neljas? Küsisin Sohni käest veel, et kas üks uppuski ära, aga tuli hoopis välja, et neljas mees läks oma koju 😂 ja nii sain ma rahulikult sügavasse unne vajuda. Hommikul nii kui silmad avati hakati taaskord kümblutünni vett veidi soojemaks ajama ja mõnulemine jätkus.
Ahjaa, eelmine nädal lõppes tegelikult üldse väga lahedalt, sest ma mõtlesin nädalavahetusel, et kuidas meie blogis küll märgatavalt suurem liiklus on. Tead see statistika jälgimine on sõltuvust tekitav, üldse kogu see blogindus on ülimalt lahe. Alles pühapäeval avastasin, et üks meie blogipostitus avaldati Pere ja Kodu veebiväljaandes. Te ei kujuta ette kui õnnelik ma olin. No ma ütlen otse välja, et nägu peeretas terve päeva peas. Mõnede jaoks see võib tunduda mõttetu ja ebatähtis, aga meie jaoks on see ikka midagi väga toredat.
Kui varem Sohni muudkui pahandas, et Facebookis tühja scrollin, siis nüüd on ta hädas minu blogis viibimisega.
Ma muudkui kirjutan tekste, telefoni notesidesse toksin käigu pealt ideid, millest võiksime kirjutada, milliseid väljakutseid katsetada, milliseid pilte teha, vastan kommentaaridele, arutan Sohniga meie blogiga seonduvat või loen teiste blogijate blogisid ja karta on, et kõik see võtab omajagu minu ajast 😂.
Sellised mõtted, tegemised ja muljed meie nädalalõpust. Sohni on hetkel tööl ja palusin tal teha ka videoklippe, et seda teiega jagada. Ühe pisikese videoklipi lisasin ka meie blogi FB lehele, aga see on minu silmadele natukene õõvastav, sest ta turnib nii kõrgel ja mul läheb seda vaadates seest natukene õõnsaks. Kui on huvi, siis mine viska pilk peale.
Kas keegi on saanud metsast juba kukeseeni? Millisest metsast ma neid üldse otsima peaksin? Kõik nõuanded võtan avasüli vastu, sest mul vaja talveks neid samuti varuda.
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.
Olime eelmisel nädalalõpul mõlemad omajagu laisad. Mul ikka veel magamistoa seina parandutööd poolikud. Panime selle toa ukse üldse kinni, sest kui sa seda poolikut tuba ei näe, siis ei riiva see nii palju silma ja seda vähem ta hinge kriibib. Ärkasime Sohniga reedel üles ja teatasime nagu ühest suust, et kohe üldse ei viitsi koduga tegeleda. Ma unustasin mainida, et mul on juba paar nädalat räme kukeseene isu ja nii palju kui mina olen eelnevad nädalad Facebookis näinud, siis Võrumaal saab juba parajat saaki metsast välja tuua küll. Olen oma kukeseente jutuga Sohnile nii pinda käinud, et ta reaalselt viiski mu metsa seeni otsima. No olen naljanina ikka küll, sest me elame ju täiesti uues kohas, mis tähendab, et peame endale ise siin kõigepealt kukeseene kohad ju otsima ja ma ei kujuta ette kui suur töö see olema peaks. Sohni raudselt teadvustas seda kõike endale, aga proovi rasedale, kelle kinnisideeks on kukeseened seda sõnadega selgeks teha. See pole ju võimalik, vaja on praktikat, vaja on ta panna sinna metsa alla lonkima, et see rase saaks lõpuks ise aru, et MIDA POLE SEDA POLE. Finaal oli siis selline, et käisime ühes metsatukas, viibisime seal kõige rohkem 10-15 minutit. Sammusime metsast välja ja nii suunasime targa näoga auto rattad linna turule. Turu parklasse jõudes ma lihtsalt korrutasin mõttes, et pliiiis kukeseened olge siin. Turg oli taolisest kaubast tühi mis tühi, polnud seene haisugi. Milline pettumus, täielik pettumus! Meie teooria kohaselt, kui turul seeni pole siis järelikult siin ümbruskonna metsades neid samuti pole ja panime seekordsele seenelkäigule suure rasvase punkti. Täna sadas vihma ja ma pidin juba suurest rõõmust lakke kargama, sest äkki sellel nädalalõpul pistab mõni seen siin kandis nina maa seest välja. Kas te saate aru, et ma ei õppinud eelmisest korrast ikka mitte midagi, sest kui ma ühtegi seene kohta ei tea, siis mis seeni ma loodan leida 😂. Suletud ring.
Peale seente otsingut plaanisime teha head ja toekad õhtusööki ning ollagi täiesti kodused, igaüks omas nurgas. Ma just enne seenele minemist avaldasin remondi teemalise postituse, mida näed siit . Väga vähesed sõbrad ja tuttavad teavad, et siin väikest viisi blogi peame ja meil vahepeal oligi plaan mitte seda suure kella külge panna. Jagasin blogipostituse viidet ka oma Facebooki seinal, aga tundub, et see oli nii intrigeeriva pealkirjaga. Järsku helistas Sohnile ta ema ja päris, et kas meil ikka kõik korras. Meie ei saanud aru, et miks ta küll seda küsib, täielik segadus. Naersin, et vaevalt Sohni ema mind postituse juurde lisatud jalgade pildi järgi ära tundis. Vot, kuidagi tema sai aru, et need oleme meie 😆, mis seal siis ikka kui sai aru siis sai. Õhtusöögi tegemiseni me ei jõudnudki, sest otsustasime oma asjad ikkagi kokku pakkida ja maale suve nautima minna. Oma kortermaja eest välja sõites tuli Sohnil idee rentida kümblustünn.
 |
| Meie renditud kümblustünnile leiti kiiresti sobiv koht ja Sohni täitis selle veega ja muudkui aga küttis. Tal oli terve õhtu tegemist küllaga. Väga mõnus oli igaljuhul 😊. |
See kümblustünn on pikalt tema unistus olnud, rohkem küll talvel, aga suvel on see samamoodi nauditav niiet sai seegi meie DO TO LISTIST maha tõmmatud. Ei, me ikka tahaksime keset pakaselist talve ka seal logelemist proovida.
Sohni ligunes seal kümblustünnis kella poole neljani hommikul. Mina läksin juba ammu ilma enne teda magama, aga sügavalt ma unne ei jäänud, sest ma nii kartsin, et keegi upub sinna tünni ära. Kui tünnitajad tuppa tulid, siis mina ärkasin üles, et unesegasena päid üle lugeda ja avastasin järsku, majja tuli ainult kolm inimest. Kus on neljas? Küsisin Sohni käest veel, et kas üks uppuski ära, aga tuli hoopis välja, et neljas mees läks oma koju 😂 ja nii sain ma rahulikult sügavasse unne vajuda. Hommikul nii kui silmad avati hakati taaskord kümblutünni vett veidi soojemaks ajama ja mõnulemine jätkus.
Ahjaa, eelmine nädal lõppes tegelikult üldse väga lahedalt, sest ma mõtlesin nädalavahetusel, et kuidas meie blogis küll märgatavalt suurem liiklus on. Tead see statistika jälgimine on sõltuvust tekitav, üldse kogu see blogindus on ülimalt lahe. Alles pühapäeval avastasin, et üks meie blogipostitus avaldati Pere ja Kodu veebiväljaandes. Te ei kujuta ette kui õnnelik ma olin. No ma ütlen otse välja, et nägu peeretas terve päeva peas. Mõnede jaoks see võib tunduda mõttetu ja ebatähtis, aga meie jaoks on see ikka midagi väga toredat.
Kui varem Sohni muudkui pahandas, et Facebookis tühja scrollin, siis nüüd on ta hädas minu blogis viibimisega.
 |
Allikas: GIPHY |
Sellised mõtted, tegemised ja muljed meie nädalalõpust. Sohni on hetkel tööl ja palusin tal teha ka videoklippe, et seda teiega jagada. Ühe pisikese videoklipi lisasin ka meie blogi FB lehele, aga see on minu silmadele natukene õõvastav, sest ta turnib nii kõrgel ja mul läheb seda vaadates seest natukene õõnsaks. Kui on huvi, siis mine viska pilk peale.
Kas keegi on saanud metsast juba kukeseeni? Millisest metsast ma neid üldse otsima peaksin? Kõik nõuanded võtan avasüli vastu, sest mul vaja talveks neid samuti varuda.
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.
Kommentaarid
Postita kommentaar