Saime Sohniga siin viimased kaks nädalat nüüd ninapidi koos oldud. Viimati sai nii pikalt koos aega veedetud, kui mu mälu mind ei peta, siis jaanuaris. Mina ei tea, kas asi on minu hormoonides või milleski muus, aga vahepeal esines meie vahel ka sellist saagimist. Üks mu sõbranna, kel pole lapsi ütles mulle kord, et küll on hea seda rasedust ja neid hormoone vabanduseks tuua. Mida iganes.... Jääb üks kord rasedaks ja küll ta siis näeb. Igatahes Sohni lõõbib (sõbralikult norib või aasib, ei oskagi selle kirjeldamiseks õiget sõna leida) ja ma enamikel kordadel saan aru, et ta teeb nalja, kuid viimased päevad ma võtan kõike öeldut ülimalt isiklikult. Iga pisi asja pärast on pisar silmanurgas. Lihtsalt oli vahel selline tunne, et teen kõike valesti, mälu jupsib ja midagi ei tule välja. See ei tähenda, et Sohni nii mõtles või arvas, vaid ikka mina ise kipusin nii mõtlema, aga ega tema naljad asja kuidagi paremaks ei teinud. Tundsin, et Sohni tahtis nii mõndagi mulle öelda, kuid vaatas mulle hoopiski otsa ning ütles lihtsalt, et ta parem ei hakka ja jättis enda kõva häälega väljendamise sinnapaika. Tõsiselt või? Ei, no sellise vastuse peale mul ausõna mingi uudishimu ei tõuse ja naiselik ülemõtlemis generaator täistuuridel tööle ei hakka, kindlasti mitte. Eks ta sai aru, et minu tuju arvesse võttes pole passlik sõna võtta, sest see võib muuta olukorra kordades hullemaks. Öeldakse, et me, naised, pole kunagi millegagi rahul. Siis kui Sohni lõõbib on halb ja kui ta ei lõõbi siis on jälle halb. Võta siis kinni. Huvitav, milline meie suhe siis on, kui Sohniga ühe katuse all igapäevaselt koos elame? Kas me saeme rohkem või vähem? Samas Sohni just ütles mulle, et väike saagimine peab omavahel ikka olema muidu läheb elu ikka täitsa igavaks kätte ära.
Lõpuks sai Sohnil minu tujutsemistest villand ja minul tema norimisest ning me läkisme täielikult omadega rappa. Ei, ärge saage valeti aru, nõud ei lennanud ja uksed ei paukunud. Tainarulliga ma Sohnit mööda elamist ka taga ei ajanud. Nalja teete või, ma ei jõua joostagi. Kuna kodu seinad hakkasid juba väga ahistavaks muutuma, siis suundusime Sohniga väiksele jalutuskäigule ja idee seda teha tekkis enam-vähem poole üheksa paiku laupäeva õhtul. Valisime oma sihtkohaks Kakerdaja raba. Mida ma kõige enam imestasin oli see, et sellisel üsnagi hilisel kellaajal nii palju rahvast seal oli. Olen liialt palju krimkasid lugenud ja kui kuskilt hämaruses võõrad vastu kõndisid siis korraks tekkis ikka kõhe tunne küll. Kogu rada me läbi ei teinud. Kõndisime suure rabajärveni ja siis tagasi, minule oli sellest küll. Mõnus oli. See pani suht punkti ka meie väikestele saagimistele selleks korraks.
 |
| Ma pole veel nii huvitava nimega lõkkekohta varem näinud. Tegelikult on see nimi tuletatud seal kunagi paiknevast talu nimest, milleks oli Nokko. |
Sohni suundus eile tagasi Soome ja tema seljaga on ka nüüd kõik õnneks korras. Mina olen hetkel kodus ja ütlen ausalt, et mina oma head tuju päris tagasi pole saanudki. Sorry, aga kipun ikka arvama, et olen mega rase ja seetõttu tihun hetkel ainuüksi kassipoegade pilte vaadates juba lahinal nutta. Nüüd kui Sohnit ei ole, siis otsin Gabielist lohutust. Tavaliselt on tema see, kes suudab minule ka kõige raskematel hetkedel tuge pakkuda, mind pisarateni naerma ajades. Ta on minu kõrval püsinud kogu raseduse aja. Milline mees...Sorry Sohni, aga kui sa eemal oled, siis ma pidin mingisuguse alternatiivi ju leidma. Ise sa mind temaga tuttavaks tegid niiet nüüd pead selle olukorraga leppima 😉. Ausalt sa tegid sellega endale teene mitte karuteene 😂.
Adios!
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.
Kommentaarid
Postita kommentaar